Alan Adojaan: Hi, Shanghai! Teistmoodi Hiina

Kui ühes eelmises loos kirjutasin ühes traumeerivast Hiinas käigust, siis peale seda helistati mulle konsulaadist ning küsiti, kas ma sooviksin minna uuesti ning seekord hoopis teistsugust kogemust saama. Loomulikult, ei suutnud ma taolisele ahvatlusele vastu panna ning kirjutasin pakkumisele otsekohe alla. See lugu räägibki siis 100 kraadi teistsugusest Hiinast, mida nüüd kaheksa aastat hiljem mulle näidati.

Tõepoolest, nagu polekski sama riik. Raske hinnata, kas vahepeal on toimunud tohutu hüpe või lihtsalt tegemist on väga erinevate linnadega. Ilmselt mõlemat, ma sinna Guangzhousse ei julgenud vaatama minna, kas tegemist on endiselt taolise sitaauguga* nagu toona, või on ka seal bulvarid õitsele löönud ning linn uppumas rohelusse. Sest nii hämmastav, kui see ka pole – Shanghai seda just oligi. Üllatused algasid juba lennujaamast linna sõites – õhk oli kristallselge ning minu kaaslanna, kes seal kuid elanud, ütles, et taolist rõvedat sudu, mida Beijingis ja fotodel kohtab, nägi tema vaid mõned korrad. Eks ilmselt oma osa on mereäärsel tuulel kui ka sellel, et suurem tööstus asub Shanghaist eemal.

Mida enam linna sisenesin, seda kaunimaks kõik muutus, pilevlõhkujate palistus Huangpu jõe ääres on isegi vanale metropolihundile elamuseks. Selle linna mastaapi on väga raske hoomata, kaardilt saab mingisuguse aimu, ent ehedaimalt saab selle kätte, kui oled ühes suunas kõndinud kolm tundi ja avastad, et ega sa eriti kaugele sel kaardil liikunud pole ja lõpuks tuleb ikkagi võtta metroo ning kohale jõudmiseks veel tublisti sõita. Ning kui siis zoomid välja, nii et Yangtse jõe suue ka paista on, siis saad aru kui meeletu see maailma suurima rahvastikuga linn ikkagi on. Veidi isegi kõhe hakkab, kui taipad kui sipelgaseeritud sa oled seal linnas. Õnneks on Shanghai nii rahvusvaheline linn, et sa pole seal ainuke valge sipelgas, neid ikka kohtab nii tänaval kui siseruumides umbes 1 tk tunnis. See annab mingisuguse pidepunkti. Suur osa valgeid sipelgaid räägib vene keeles, mis tundub seal lausa väga turvalise häälena ja mõjub koduselt.

Kuna mind võttis vastu ja lohistas mööda linna kauaaegne kohalik diplomaat, siis sain kenasti mitmekihilise kiirülevaate sellest hämmastavast sipelgaplaneedist (pesa oleks räige understatement). Usun, et selle linna tundmiseks ja mõistmiseks läheb ikka aastaid aega ning kohalikku keelt ja kultuuri tasuks ka tundma õppida.

Olin endale üsna linna keskele Shaanxi Roadile bookinud kena väikese Airbnb stuudiokorteri ning olles sõpradega ühes hoovi peidetud pisikeses nuudlibaaris 50-sendist (mitte selle räppari) nuudlit pugu täis virutanud, suundusin seda otsima. Airbnb korteriomanikud on viimasel ajal nii mugavaks muutunud, et ei viitsi üldse enam näole anda, seega saadetakse sulle nagu mingi geopeituse või orienteerumismängu juhised, noolekestega fotod ja peidetud võtmete asukohad. Nii ka seekord.

Peale tagaistmelt takso juhtimist ja hiina keele intensiivõpet Googlest sain lõpuks õigel tänaval oma kodinatega maha ronitud. Mingist inglise keelest pole seal riigis endiselt keegi isegi midagi kuulnud ning mandarinikeelse Google peale oskavad nad vaid imestunult noogutada. Muuseas, noogutus tähendab  hiina kultuuris “ei” ja pearaputus “jah”. Kujutage ette, kui palju segadust see algul põhjustab, isegi kui kuskil tagumises sagaras sul see fakt tallel on. Ehk siis taksos tasub kohe istuda kõrvalistmele ning asuda ise aktiivselt autot juhtima, mis tähendab taksojuhile hiina keeles paremale-vasakule käskluste karjumist, soovitavalt koos väga veenvalt esitatud käemärkidega. Muidu juhtub, et sind viiakse kuskile väga karvasesse kohta, karu kehal või lihtsalt tiirutatakse huupi, kuni sa ikkagi kontrolli enda kätte võtad.

Jõudnud kohale, alustasin siis geopeitust uduste madalaresoliste fotode abil. Tõepoolest fotol kujutatud käikude ja kangialuste rägastik oleks sobitunud ükskõik kuhu seal linnas. Seega hakkasin neid huupi läbi käima. Maps rakendusest pole seal muidugi mingit abi, kuna umbes täpselt terve kvartal on sama aadressiga ning sealsamas elavatel inimestel pole ka aimu, kus mingi aadress asub. Ka fotod ei helistanud mingit kellukest. Lõpuks leidsin ma ühest garaaži moodi poest, kus kümnetes ämbrites rapsisid mereelukad, väikese taadi, kes mulle õige kangialuse kätte juhatas. Pesunööride vahelt läbi pugedes jõudsin järjest väiksematesse käikudesse, kuni ühel hetkel seisin ukse nr 4 ees. Imelik, kuuldavasti on 4 õnnetu number Hiinas ja isegi sellenumbriline korrus on liftides tavaliselt puudu. Ukse ees maadlesid haugatuste ja kaagatuste saatel räpane bolonka ja suur kirju kukk. Head see ei tähenda, mõtlesin. Hiljem selgus, et tegemist on vanade sõpradega, kes päevad läbi seal ukse ees hängisid ja softimaid võitluskunste harjutasid.

Toppisin võtme lukuauku, ent lukku lahti ei saanud. Ragistasin seal korralikult kuni äkki uks seestpoolt avati ja seal oli rõõmus 70ndates aastates proua, kes mind lahkesti sisse kutsus. Astusin aga sisse ja tirisin kohvri tuppa. Proua vadistas midagi hiina keeles ja kutsus mind aga edasi. Pani köögilaua taha istuma ja sättis ise end minu vastu ja pakkus teed. Üritasin temaga inglise keeles vestlust hoida. Loomulikult kumbki üksteisest mitte midagi aru ei saanud. Rüüpasin teed ja vaatasin ringi, et kus kurat ma siin elama hakkan. Toas mürgeldasid mingid lapsed. Tagant piilus väike vanamees. Tuba oli kasse täis. Päris sellist elamist ma endale nagu ei broneerinud, tundus.

Lõpuks hakkasin kahtlustama, et midagi siin on vähe valesti ja otsisin telefonist välja korteri fotod ja aadressi. Tädi pani prillid ette, uuris ja puuris, siis kutsus vanataadi ja naersid koos. Võeti mul käest kinni nagu lapsel ja viidi ümber nurga, kus oli veel üks uks, millele samuti nr 4 oli kirjutatud. Samast leidsin ka peidetud võtmekarbi ja murdsin edukalt korterisse sisse. See oli igati nunnu ja viisakas, isegi sooja vett oli ja internet töötas.

Olles end värskendanud ning tuimestanud edasiste seikluste tarvis klaasi veiniga, mida nurga pealt poest odavalt jagati, panin viisakamad riided selga ning läksin sõpradega linna ühte parimasse teppanyakisse (Kagen), kuhu mingite diplomaadiviguritega oli õnnestunud laud saada. Restoraniesine tänav oli täis ultrasõbralikke neegreid, kes rippusid varruka küljes: “Hello my frieeeend, you want somethiiiing?” Hämmastav, ma arvasin, et Hiinas küll sellist asja ei sa toimuda, kuid selgub, et see äri ei tunne riigipiire ega riigikordi. Jätnud neegrid pika ninaga läksime ja vitsutasime sinist suitsu maani täis restoranis kõiki maailma delikatesse end ninaaukudeni täis. Kõige obstsöönsem roog, mida ma sealt leidsin oli kammkarbid ja foie gras mässitud veisesinki. Tõeline raiskamine. Aga maitses nurjatult hästi sellegipoolest.

Seejärel oli muidugi hädasti vaja ka minna kohaliku ööelu kaema. Selle kohta olen palju lugenud ning kuluaaridest kuulnud, millise võimsa skeene võib sealt leida. Ootused üles krutitud, ronisime silmini täis tuubitud Le Baron’i, kus kohalikud rikkad käivad kalleid šampanjasid peldikusse kallamas ning kohata võib seanäoga spekulante ning kallilt riides libusid. Mõlemad ühiskonna alustaladena tuntud segmendid olid jõuliselt esindatud ning loovisid ringi ning otsisid vastasleerist ohvreid. Nalja sai korralikult, ent kella neljaks olin sellest jamast surmväsinud ning võtsin ühe taksojuhi käsijuhtimisele ja navigeerisin koju.

Järgmine päev oli pühendatud turistitegevustele ning neid seal linnas juba leidub. Esimene ja peamine lõbustus oli kolm tundi ATMi otsimine, mis väljastaks välismaise kaardi põhjal sularaha. Katse-eksituse meetodil neid kümnete kaupa läbi käies jõudsin lõpuks mingi Macau panga automaadini, mis nägi välja nagu väljastaks ta pigem bussipileteid, aga see sülitas mulle lahkesti välja ka Hiina jüääne. Seejärel võis retk alata. Sõitsin metrooga jõe äärde ning alustasin viiekildist retke üles Bundi poole. Seda kirjeldada oleks tüütu ja natuke ka spoiler, niiet soovitan endal läbi teha. Suurim hämmastus oli, et kus küll kõik need 34 miljonit inimest asuvad, kes siin peaks elama, sellist ülerahvastatuse tunnet linnas üldse pole. Samuti imestasin, et linn nii roheline on. Välisarhitektid on kõvasti vaeva näinud, et linna viisakamatele kvartalitele pariisilikku muljet anda, ning see on tõesti ka õnnestunud. Kenad puudega kaunistatud bulvarid, puhtus ja uued ehitised on märksõnadeks.

Diplomaadist sõber rääkis, et aastaga saadi linna kaootiline ja reostav liiklus samuti kontrolli alla. Aasia ühe kaubamärgina tuntud võrride hordid puuduvad Shanghais täielikult, nende asemel on elektrimopeedid, mis on lausa ohtlikult vaiksed ja märkamatud. Liiklus on viisakas ja foore austav nagu Euroopas ning see saavutati uskumatu poole aastaga toorel jõumeetodil. Nimelt pandi ristmikele välja kaamerate süsteem ning tuhandeid politseinikke, kes kirjutasid välja ja saatsid laiali kümneid miljoneid soolaseid trahve. Kogu liikluskultuur muutus väga kiirelt. Taoline karistuste süsteem tundub Hiinas tugevat efekti andvat kõigis teemades. Soovitan väga lugeda kõhedusttekitavat artiklit Wired ajakirjast, sellest kuidas Hiina valitsus on integreerimas inimeste hindamise punktisüsteemi, mis hakkab iga kohaliku elu kontrollima. Väga Orwelli fantaasia moodi kõlav kuri reaalsus.

Turisti pilguga on seal vaadata palju, paar-kolm päeva ringi kapates saab vaid õrna maitse suhu. Ostlemissõltlastele on sealne kaubandusvõrk kui põhjatu soovidekaev. Maailmaklassi restorane ei jõua aastagagi ära käia. Üritusi, sündmusi ja tegevust loomulikult leiab seal lõputult. Raha on võimalik loopida vahvasti ning ka elada kopikate eest kuid. Seega midagi pole teha, tuleb tunnistada, et mu eelmine kogemus Hiinast oli vägagi vasaku jalaga astutud ning petlik. Nii suure riigi kohta ei saagi mingeid järeldusi teha enne, kui seal aastaid veetnud oled. Kui Guangzhousse ei soovita kellegil isegi paremat jalga tõsta, siis Shangaisse võib vabalt minna ka vaid vasakul keksides. Xièxie!

* Ametlik terminoloogia, kiidetud heaks presidentide tasandil.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (34)