Vaba maailm on pidevalt kasvava surve all. Demokraatlike väärtuste ja poliitiliste vabaduste üha sagenev piiramine vähendab kogu maailma reeglite põhist sidusust ja loob eeldusi suurkonfliktide puhkemiseks. See on halb uudis eeskätt vaba maailma piirimail olevatele väikeriikidele, nagu Eesti.

2017. aastal vähenes vaba maailma mõju (poliitilised õigused ja kodanikuvabadused) 71 riigis, samal ajal kui vabaduste kasvu oli märgata vaid 35 riigis. Nii on juba 12 aastat järjest USA mõttekoja Freedom House’i vabaduseindeks languses. 2006. aastast alates on demokraatlikud vabadused vähenenud koguni 113 riigis ja samal ajal kasvanud 62 riigis.

Eesti iseseisvuse taastamine langes aega, mil vaba maailm tegi läbi ajaloo suurima laienemise. Kui 1987. aastal oli vabade ja mittevabade riikide suhe peaaegu sama (35% vs 31%), siis 1997. aastal oli vabu riike juba ligi kaks korda rohkem kui mittevabu. Just see trend võimaldas ka Francis Fukuyamal kuulutada ajalugu lõppenuks. Vaba maailm näis olevat saavutanud positsiooni, mille kõrval kodanikuvabadusi piiravatel riikidel puudus arenguperspektiiv.

Veel 2007. aastal näis kõik liikuvat vaba maailma võidukäigul. Freedom House’i indeks viitas, et maailma kõikidest riikidest 48 protsenti olid vabad. Autoritaarsete ja suletud ühiskondade osakaal oli langenud viiendikuni. Kuid siis see kõver murdus ning iga aastaga on vaba ühiskonna väärtusruum aina ahenemas.

Selle tulemusena on üle maailma rünnaku all vabad ja ausad valimised, vähemuste õiguste kaitse, sõnavabadus ja õigusriigi põhimõtted.

Kõige kriitilisem on asjaolu, et tänases vabas maailmas puudub selge liider ja eestkõneleja.

Ameerika Ühendriikide taandumine vaba maailma liidripositsioonilt algas kaugelt enne Trumpi valimisvõitu. Siin on mitmeid põhjuseid, kuid kindlasti mängisid oma rolli väsitavad sõjad Afganistanis ja Iraagis ning 2008. aastal lahvatanud finantskriis. Obama administratsiooni käärid sõnade ja tegude vahel viisid lõpuks välja taandumiseni.

Kõige värvikam oli muidugi Obama otsustamatus vastustada Süüria keemiarelva kasutamist 2013. aasta sügisel. See oli nii mõnelegi signaaliks, et USA punased jooned pole tõsiseltvõetavad. Väidan, et Venemaa tegevus Ukraina vastu 2014. aasta veebruaris ei oleks olnud nii julge, kui poleks olnud Obama kõhklusi Süürias.

President Trumpi jaoks näib vaba maailm raskesti hoomatavana. Demokraatiast räägib ta vähe, globaalne lepingutesüsteem tundub keeruline ning “America First” lihtsalt ei ühildu praeguse maailmakorraga. Kõige tundlikum on aga Trumpi enda tegevus demokraatlike institutsioonide usaldusväärsuse murendamisel.

Kui USA peaks tõepoolest võtma veelgi jõulisema kursi isolatsionismile, siis ootab vaba maailma ning liberaalset maailmakorraldust (muuhulgas Bretton Woodsi süsteemi) ees suurem raputus. Ükskõik kui palju ka Prantsusmaa ja Saksamaa ei nooliks USAst vabanevat liidrikohta, käib see neil vähemalt lähitulevikus üle jõu.

Paraku ei ole suutnud demokraatliku väärtusruumi eest piisavalt jõuliselt seista ka Euroopa Liit. Ühenduse välispoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini on olnud selles osas väga tagasihoidlik. Samas oleks just ühenduse tasand see, mis võimaldaks liikmesriikidel mõjusamalt maailmas oma väärtusruumi kaitsta. Kahjuks on aga probleemseid arenguid märgata ka Euroopa Liidus endas, mistõttu tema rahvusvaheline autoriteet vaba maailma ühe eestkõnelejana on praegu nõrgem kui aastaid tagasi.

Vaba maailma kaitselahinguid peetakse nii sõna otseses mõttes, kui mõelda näiteks Ukrainale, kui ka kaudsemalt arenevate riikide hoiakuid mõjutades, eriti Aafrikas. Venemaa ja eriti Hiina kasvav ambitsioonikus oma autoritaarsetele süsteemidele kohaseid reegleid globaalsel tasandil kehtestada murendab Teise maailmasõja järel kujunenud maailmakorda. Seejuures just Hiina nii majanduslik kui poliitiline esiletõus on suurim maailmakorralduse mõjutaja, millist pole nähtud vähemalt viimase paarisaja aasta jooksul.

Vaba ühiskonna üks paradokse on selle sisemine haavatavus. Seda püüavad autoritaarsed süsteemid oma huvides ka kasutada, sekkudes valimistesse või mõjutades korrumpeerimise teel poliitilisi otsuseid. Kuid veel üheks huvitavaks nüansiks on sõjahirmu kadumine.

Uutele põlvkondadele on sõjad Euroopas, fašism või kommunism parimal juhul üksnes peatükid ajalooraamatutes või filmides.

See on ühest küljest ju väga positiivne, kuid võib olla ohtlik siis, kui püsivat rahu ja heaolu hakatakse pidama iseenesestmõistetavaks.

Eestis on ajalugu meile kogu aeg piisavalt lähedal olnud. Me teame, mida tähendab vabaduse kaotamine ning kui keeruline meiesarnasel väikeriigil seda jälle tagasi on võita. Aga ka siin näib, et meie sisemine debatt on vaba maailma põhiväärtuste suhtes muutunud kohati hoolimatuks ja lahmivaks. Kui hakkavad kõlama arvamused, et kohtunike pead peavad lendama või et liberaalne demokraatia on saatanast, siis on ka meil põhjust tõsiselt mõelda oma väärtus- ja õigusruumi paremale kaitsmisele. Näib, et kaitselahinguid tuleb ka meil pidada.