Erkki Luuk matkab veidi välja järgmise aasta Euroopa kultuuripealinnast Tartust.
Otsustasin minna matkale, mis seisnes selles, et – kuna ma ise olengi matk – pole mul vaja kuhugi minna. Otsustasin siiski minna. Plaan oli sõita bussiga suvalisse kohta linnast paarikümne kilomeetri kaugusel ja minna sealt (kurssi Luunja valgusele hoides) kõige otsemat teed koju.
Oli november või detsember, ronisin (peatuse nime ja ümbruse järgi otsustades) bussist maha mingis inglise, inglistina vms karjääris, kuhu ma varem ega hiljem sattunud pole. Vähemalt taevasse vaadates oleks võinud arvata, et aeg on juba üsna hiline, silmapiiril lõõmas (tohutute vahemaade tõttu) üllatavalt kompaktne Luunja valgus, mille poole sammud seadsin.
