See oli umbes kuu aega tagasi, kui nägin loodusfotograaf Ingmar Muusikuse videopostitust mõnusasti magavatest rebasekutsikatest. See armsus innustas mind sedavõrd, et tahtsin ka avastada… oma rebasekutsikaid. Mul oli meeles, et siinsamas, mu kodu lähistel, olen näinud paar aastat üht urgu ja naabri sõnul kuuluvat see rebasele. Metsariided selga, fotokas üle õla ja ma läksin. Uskusin, et tahtmine on suutmine ja kui väga soovid, lähevad soovid ka täide.
Rada rebaseuru juurde kulgeb üle heinamaa ja metsatuka, siis tuleb laskuda mäest alla, oru poole ja seal lagendikul see ongi, sügaval maa sees. Mäletasin hästi ja leidsin uru üles. Mul polnud ju aimugi, kas rebane seal veel on või on tal kutsikaid.