Kõige produktiivsem kunstnik pole pikas plaanis see, kes on sageli virelemas, kurb ja sellest inspireeritud, vaid autor, kes suudab ka terve ja rõõmsana leida hetki keskendumiseks ning loomiseks, seades selle kõigest hoolimata päevaplaani.
Viimase kaheksa aasta jooksul, kui oma loominguga seoses intervjuid olen andnud, on iga natukese aja tagant kavas ka klassikaline küsimus “Kust sa inspiratsiooni ammutad?”. Olen selle selgeks mõelnud ning kipun alati vastama: “Kõigest.” Ma lihtsalt interpreteerin ümbritsevat. Kui 8-aastasest hilisteismeeani pidasin päevikuid, siis praegu on igapäevakroonikaks luuletused: pressin kõik alateadvusse talletunud kogemused, tunded ja tükikesed vestlustest rütmilisse lühivormi. Nii saan iga tekstiga rännata ajas tagasi ning näha tollaseid mõttemustreid lihtsustatuna.






