EiK: ma ei taha olla kuri “räppar”, vaid jääda oma tavalise mina juurde

Eik.| Foto: Mirjam Orav

Juba algkoolis luuletamisega algust teinud EiK on üks kohaliku uuekooli hiphopiareeni omanäolisemaid tegelasi. Temaga sarnast spoken word’i, poeetilist räppi ei kuule siin just tihti. Esimesed plaadid iseseisvalt välja andnud artist lansseeris oma kolmanda kauamängiva “unerohi” TIKS Rekords plaadifirma alt veel keskkooli lõpetades ning EiKi “sõltuvus end sõnadega välja elada” viib teda aina laiema auditooriumi ette.

Lugesin, et alustasid luuletamise ja kirjutamisega juba 6-aastaselt… kas mäletad, mis seda tiivustas ning sealt edasi toitis?

Kuna käisin vanemate valikul vaid viimases lasteaiarühmas, polnud mul pisikesena just kuigi palju endavanuseid sõpru, mistõttu veetsin hästi palju aega omaette mängides. Kuskil viiesena avastasin põneva ajaviitena raamatute sirvimise ja otsustasin kindlameelselt, et hakkan kunagi kas kirjanikuks või bioloogiks. Nõnda alustasingi esmalt algeliste loodusluuletuste ülesmärkimisega, 8-aastasena asusin pidama päevikut – teen seda vahelduva eduga senini, tollal oli lihtsalt hulga rohkem aega toas istuda ja vihikut täita. Siis tuli faas, kus kirjutasin märkmikute viisi “Harry Potteri” fännikirjandust ning oma fantaasia- ja draamalugusid ning 14-aastasena asusin lõbu pärast looma laulutekste, jäädes viimaks pidama poeetilise muusika ja muusikavideote stsenaariumite juurde.

Kes on su lemmikluuletajad?

Jään oma maitsega üsna klassikalistesse piiridesse ning ütlen ausalt, et sinna sobituvad säärased laialdaselt tuntud nimed nagu Alliksaar, Talvik ja Viiding. Olen nende kogumikke lugenud nagu juturaamatuid, algusest lõpuni, sihitult sirvimata. Kaasaegsetest ehk Põhjamaade Hirm, Chalice, Lauri Saatpalu, eriliselt läbi muusika.

Ava oma loomeprotsessi. Kas kirjutad alati vaid siis, kui inspiratsioon ise tuleb, või oled pidanud end ka distsiplineerima ja mingit kindlat rutiini järgima, ehk kas oled pidanud kunagi maha istuma ja end mõnd lugu kirjutama/lōpetama sundima?

Seda “loomeprotsessi avamise” küsimust on mult ilmselt läbi aegade kõige rohkem päritud ja alati pean kuidagi loominguliselt lähenema, et igav ei hakkaks. Mul on kirjutamisest sagedasti sundmõtted nagu “Kajaka” Trigorinil.

Olen kõndinud nüüdseks juba mitu aastat ilmas ringi lahtiste kõrvade ja silmadega, et püüda igast kogetud hetkest emotsioone, igast vestlusest põhjapanevaid fraase, igast uitavast ideest viimast – ja mul on imelik, kui päeva lõpuks pole ma ühtki rida paberile või ekraanile üles märkinud.

Ja see lõputu tuhin ning sõltuvus end sõnades kuidagiviisi välja elada distsiplineerib mind juba iseenesest. Ärkan öösiti üles, et alateadvusest pinnale ulpinud tekste telefoni tippida, kuna kardan midagi ilusat kaotada. Nõnda on see isiklike töödega. Seevastu tellimustega on olnud ülimalt sageli enese sundimist ja punnitamist, kuna pean sellisel juhul alati end kuidagi etteantud teemaga samale lainele kalibreerima ning see on tihtipeale üsna vägivaldne ja väsitav protsess.

Millised emotsioonid inspireerivad sind kõige rohkem?

Mul ei olegi vist kindlat inspiratsioonirikkaimat emotsiooni, ehkki negatiivselt meelestatuna, stressis ja melanhoolias kipun alati rohkem kirjutama. Kui kõik on elus parajasti parimas korras, ei paista vajadus end väljendada nii pakilisena, õnnelikul inimesel pole tihtipeale eriti midagi öelda, miski ei torgi tagant.

Oled koostööd teinud Jarek Kasariga, kuid kui palju sa üldiselt selliseid Eesti hiphopi OG-sid nagu A-Rühm ja Noizmakaz kuulad või kuulanud oled? Kas ja kuidas tajud nende rolli oma loomingus?

Mu vanemale poolvennale kuulunud Chalice’i varajased plaadid ja tollase Eesti hiphopi kogumik “Volüüm 2” olid ilmselt esimesed asjad, mida ma väikesena ühes Dagö ja tavavoolu-rokiga CD-mängijasse toppisin, kuni liikusin algkoolis edasi pungi peale ning naasin mööda poplugusid taas hiphopi juurde. Seega oli kodumaine räppmuusika esimene sellest žanrist, mida ma teadlikult lähemalt uurisin.

Olen end huvi pärast viinud kurssi enamiku klassikaliste kodumaiste hiphop-üllitistega ning kindlasti on need mind vähemalt alateadlikultki oma tegemistes mõjutanud ja suunanud. Nüüdseks aga jääb see kõik pisut kaugeks, kuna maailmas on veel niivõrd palju kaunist muusikat ja poeesiat, millega tutvuda, sellegipoolest on sel perioodil kindel koht mu südames ja lapsepõlves.

Kui võrdled oma kolme kauamängivat, siis kuidas oled aastate jooksul oma loomingus muutunud ning kuhu nüüd teel oled?

Kui “uinaku” puhul on tegu plaadiga, mida ma päriselt oma esimeseks kauamängivaks julgen nimetada ning mis hoolimata kogenematusest tingitud puudustest sai valmis läbimõeldu ja enam-vähem kunstiliselt esteetilisena, kujunes “äratuskell” omamoodi ülejääkidest kokkuliimitud miksteibiks, kuna pärast suurema projektiga mahasaamise tuhinat soovisin kiiruga sarnast eneseteostamise õnnetunnet kogeda. Niisiis ei jäänud muud üle, kui tuli eelnevat iga hinna eest viimistletud ja edasiarenenuma helialbumiga ületada. Tänu värsketele tutvustele ja võimalustele, mida andis TIKSuga ühinemine, võisin oma kolmanda plaadiga alustada puhtalt lehelt, teha kõike professionaalsemalt kui kunagi varem ja sellest sai omamoodi kindla eluperioodi lõpunoot.

Pärast seda on üsna loomulikul kombel formuleerunud nn taustabänd produtsent Luurel Varga, kitarrist Mattias Tirmaste ja laulja ning viiuldaja Maris Pihlapi näol. Oleme nüüdseks üheskoos valmis saanud funk-muusikast mõjutatud “Ilusti” ja klassikalisele hiphopile pisut lähedalseisvama pala “Tinnitus” ning ideed ei paista senini veel pidurduvat, ääretult viljakas ja eriilmeline loominguline kooslus.

Üks märgatavamaid erinevusi on ehk see, et olen nii oma lavaolekult kui kõnemaneerilt muutunud nende kolme kauamängiva jooksul üha rahulikumaks, jõudsin lihtsalt järeldusele, et särgi seljast tirimine, karjumine ja stage dive’id pole kuigivõrd minu teema. Ma ei taha olla kuri “räppar”, vaid jääda oma tavalise mina juurde.

Kuidas sinu teed TIKSuga ristusid?

Andsin 2018. aasta alguses välja pala “ANNAHETK”, mille instrumentaali eest hoolitses reketi DJ Lauri Täht. Ehtsa vanakoolimehena saatis ta valminud singli kõigile oma mailing list’i muusikahuvilistest sõpradele laiali ja kuulsin talt, et Peeter Ehalale olla meeldinud kuuldu vägagi. Kiire taustauuringu järel avastasin, et too oli just hiljuti koos Sander Möldriga plaadifirma asutanud, lisasin ta Facebookis sõbraks ja kirjutasin viisaka kirja, uurides, kas neil ehk oleks oma ettevõtmises veel ühele artistile ruumi, plaadi jagu materjali ootas sahtlis ja tahtsin leida kindlat suunda edasiliikumiseks. Olin pikalt mõlgutanud mõtet end mõne plaadifirmaga siduda ja säärane võimalus sadas mulle konkreetselt taevast kaela, niisiis otsustasin sellest kinni haarata, enne kui uks sulgub. Lühikese kaalumise järel oli Ehala nõus ning ühel päeval avastasingi end situatsioonist, kus seisan veebruarikuises lõpuklassi maalimistunnis molberti kõrval ja pendeldan telefonis Sandri ja Peetriga uusi ideid värske albumi salvestamiseks.

Oled eelnevalt lansseerinud iseseisvalt ning nagu just mainisid, siis viimase albumi “unerohi” TIKS Rekordsi plaadifirma alt. Mis on kummagi protsessi eelised ja nõrkused?

Senini on plaadifirma alt asjade ajamine olnud ilma suuremate nõrkusteta, isegi need probleemid lahenesid, mis iseseisvalt tegutsedes veel muret tekitasid. Enam ei ole suuri küsimusi salvestamise, miksimise või masterdamise teemadel, kuna läbi TIKSu leiab alati õiged inimesed, paigad ja kokkulepped, pean vaid oma nõudmistest märku andma. Ja loomingu osas teen endiselt täpselt seda, mis mulle enesele südamelähedane on, selle vahega, et on tekkinud juurde inimesi, kellelt saan uute ideede elluviimiseks objektiivset tagasisidet, suunamist ja kontakte küsida.

Oled oma senist loomingut kirjutanud ja lansseerinud kooli kõrvalt. Kui keeruline on olnud mussi ja kooli korraga teha?

Kindlasti oli stressi rohkem ja elu keerukam, ent õnnekombel õppisin küllaltki paindliku süsteemiga ning õpilaste loomingulist tegevust iga hinna eest toetavas koolis. Kõik sõltub aja planeerimisest ja kohusetundest ülesannete suhtes, mida oled otsustanud enesele võtta, aega leiab kasvõi une arveltki, kui tung on piisavalt suur.

Astusid sellest sügisest BFM-i, mis plaanid ja ootused sul selles osas on?

Asusin õppima audiovisuaalset meediat, et arendada kaugemale oma oskusi ja professionaalsust filminduse lühivormides, loovas kirjutamises, mõtete koondamises, et mõista oma eesmärke praeguses ühiskonnas kunstnikuna. Kuna olen enamiku oma muusikavideotest ja tutvustusklippidest ise produtseerinud, monteerinud ja kogunud nende jaoks ideid, sooviksin lisaks oma muusika-hobile arendada edasi ka loomingu visuaalset poolt. Unistan, et valmistan kunagi mitte ainult endale, vaid ka teistele artistidele kauneid muusikavideosid.

Kui peaksid oma senisest loomingust valima ühe loo, mille järgi sind enim mäletatakse, mis see oleks ja miks?

“Ilusti”. Olen kirjutanud nii palju negatiivset ja nutust, et oleks imeline ümbritsevatele inimestele nende tuleviku suhtes pisut julgust süstida.

Teise nurga alt vaadeldes, kui ise muusikat kuulad, siis mida hindad? Mis teeb loo heaks ning mis viimati sinu helisõelale on jäänud?

Kui muusika suudab minus tekitada äratundmist ja ärgitab tugevaid emotsioone, jääb ta mulle ka meelde. Vahet pole, kas mu näole tuleb Connan Mockasini heeliumhäält kuulates sundimatu naeratus, upun Roy Hargrove’i pehmetesse trompetihelidesse või nutan rongis “Kalamaja moone” kuulates.

Sinu loomes on fookuses sõnad ja sõnumid, kuidas suhtud peavoolu popmuusikasse, mis küll tohutul platvormil kõlada saab, kuid mis tihti oma laulukirjutamise poolest pigem klišeedesse langeb ning sõnumivaeseks jääb?

Klišeed on klišeed, sest need töötavad. Kui muusiku eesmärgiks on korralikumalt raha teenida, peab ta paraku trendidega sammu pidama ja popmuusika on selleks lihtsaim väljapääs, uued lained tulevad ja lähevad kaasaegses meelelahutusmaailmas pidevalt. Mu patuseks rõõmuks on kodus salaja vahepeal natuke lihtsat ja lahedat popmuusikat kuulata, aga pikaajalise tarvitamise järel väsitab ära ning tahaksin jälle midagi keerukamat.

Sa oled kena ja andekas.

A klassikaks eales ei pürgi
Ja peavool su pea peale sülitab
Sa tead ka, see peavool on prügi
Ning sureksid seest, kui sa üritaks
Sulada sisse ka peavalu kiuste
Taieste väärtus on küsitav
Tead siis ka ise, kas sa hea artist, sest

Igaüks loob täna loomingut
Kompad on piinlikult paigas
Ja piletid välja on loositud
Vunts nõnda ilusti joonistub
Võltssügavus, andekad joodikud
Edasi-tagasi loožiuks
Ja kolmesest Bemmist käib lõppu üks kaigas.

Mis ambitsioonid tahad kindlasti tulevikus artistina täita?

Soovin jõuda punkti, kus mu lugudel on äratuntav ja kindel stiil ning helikeel, need on küpsemad ning kaalutletumad kui varem, olen jõudnud sisemise rahuni. Praeguseks kujunenud muusikalise kooslusega võiks suurema kogumiku ka välja anda.

Kuula EiKi viimast singlit “Tinnitus”:

 

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Esimene ei meenu, viimasena sain Luurel Varaselt kingiks oma elu esimese kasseti, tema “New World”. Voogedastuskanalid on tulevik, kõik on Spotifysse kolinud.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Sven Grünbergi “Naksitrallid avamäng”.

3. Sinu lemmikpaik maailmas?

Eesti metsad.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Gümnaasiumi algusesse, aga nii, et ei peaks kõiki aineid uuesti läbi õppima, samas tunne oleks samavõrd ülev.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Trammi peal suurest kõlarist teiste reisijate nõusolekut küsimata. Tulgu sealt kasvõi Arvo Pärti.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (34)