“Kirjuta midagi psühholoogiast”, tegi Eesti Ekspressi peatoimetaja mulle ettepaneku. Sellest toimetuse koosolekust on nüüd möödas ligi kaheksa aastat ning kolumni “Õnne valem” ilmunud minu armsas nädalalehes vähemalt 350 korral. Minust on kujunenud omamoodi õnne-ekspert (enesekriitiliselt tahaks selle määratluse panna jutumärkidesse, aga ma ei pane, sest olles selle rubriigiga koos kasvanud, usun, et ma teangi õnnetunde-psühholoogiast juba päris palju).

Kaheksa aastaga on Eesti meediamaastikul psühholoogia-teemade käsitlemine teinud suure hüppe. Kunagine pehmode ja naistekate teema on kasvanud peavoolumeedia oluliseks arutlusobjektiks. Enam ei möödu nädalatki, kus mõni avaliku elu tegelane ei “paljastaks” meedias, et ta on pidanud ränka võitlust depressiooni, masenduse, alkoholisõltuvuse või enesetapumõtetega. Sellistes teemades pole enam midagi piinlikku või enneolematut. Nagu on hakatud rääkima häbenematult ka seksuaalelu nüanssidest.

On hakatud aru saama, et vaimne tervis on oluline.

See termin ise – “vaimne tervis” – oli veel mõni aasta tagasi arusaamatu mõiste, psühholoogid pidasid debatti, kuidas seda sõnastada. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) oli muidugi juba ammugi paika pannud, et see tähendab “heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevaelu pingetega, suudab tulemusrikkalt töötada ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks”.

Ilus, aga kuhu selles definitsioonis paigutuvad armastus, teineteist mõistev paarisuhe või selliseks lapsevanemaks olemine, et aastakümnete pärast su laps kinnitab, et tal on maailma kõige lahedamad esivanemad? Või õnnetunne, rahulolu- ja tasakaalutunne? Kuhu on peidetud selles valemis naudingud (mis on positiivse psühholoogia kesksemaid mõisteid)? Neid tundeid kogemata ei saa rääkida vaimsest tervisest.

WHO sõnastus lähtub sotsiaalsest aspektist, inimesest kui ühiskondlikust ja ühiskonnale kasu toovast olendist, jättes nö isikliku õnne, inimese privaatsfääri tagaplaanile. Või käivad inimese hirmud ja kurbus, naudingud ja mõnud selles definitsioonis “igapäevaelu pingete” alla?

Siiski on üha enam hakanud ka poliitikud mõtlema selle peale, et vaimselt terve ühiskonnaliige peab mõistma ja toime tulema oma emotsioonidega. Eelkõige ise. Ja seda tuleb õpetada samamoodi nagu matemaatikat või võõrkeelt. Valem-haaval, lause-haaval. Koolis.

Eesti poliitikute jaoks on see hetkel veel tulevikumuusika, et tunnetest ja nende toimemehhanismidest võiks Riigikogu kõnepuldist rääkida või kuhugi seaduseelnõusse sisse kirjutada.

Minu unistus on, et Eestis muudetaks põhiseadust. Praegu ütleb meie põhiseaduse preambul, et meie riik on loodud selleks, et “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”.

Mina tahaks, et meie riigi mõte oleks õnnelik olemine.

Sest mis mõte on riigil, kus toimuvad küll eeskujulikult demokraatlikud valimised ja lavastatakse kõrgtasemel ballette, aga inimesed neelavad rahusteid ja uinuteid?

Konstitutsiooni paragrahv 1 sõnastus võiks kõlada umbes nii: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus elavad õnnelikud inimesed.” Ja meil on vaja riiklikult finantseeritavat Õnne Instituuti (nagu näiteks Bhutanis), kus teadlased uurivad välja, mida rahva õnnetundeks vaja on (Bhutanis on näiteks välja selgitatud, et lisaks haridusele, tervisele, elatustasemele jms on õnnetundeks vajalik ka puhas loodus) ja poliitikud viivad selle ellu.

Just budistlik väikeriik Bhutan, maailma vaesemate hulka kuuluv, kuhu televisoon jõudis alles 21. sajandil, hakkas üle 40 aasta tagasi ellu viima riiklikku õnneprogrammi. “Kui valitseja pole võimeline oma rahvast õnnelikuks tegema, pole sel valitsusel eksisteerimiseks õigust,” ütles nende kuningas  Jigme Singye Wangchuck.

Teda ei huvitanud rahvusvaheline mõõduvõtmine sisemajanduse koguprodukti põhjal – ainuüksi kõrge SKT põhjal rahva õnnelikkust mõõta ei saa, arvas ta ja pakkus välja oma süsteemi: rahvusliku koguõnne indeksi (GNH –  Gross National Happyness). Budistlik õnn erineb õhtumaisest selle poolest, et neile on oluline kogukondlikkus – õnn on kollektiivne nähtus. Ühiskonna areng õnne poole saab toimuda, kui materiaalne ja spirituaalne areng käivad käsikäes. Ja õnne ei saa tunda kellegi teise kannatuste arvelt.

See ei tähenda, et Bhutani valitsus dikteerib inimestele, kuidas õnnelik olla (sellises ajastus, kus riik kirjutas õnne valemi ette, on vanemad inimesed – nagu mina – saanud mõnda aega, kuni 80ndate lõpuni elada). Jutt ei käi õnne propageerimisest või turundamisest, me peame lihtsalt inimeste õnneotsingutele kaasa aitama, ütlevad Bhutani juhid.

Rahvuslik koguõnn tugineb neljale sambale: kestlik ja õiglane sotsiaalmajanduslik areng, looduse säilitamine, oma kultuuri hoidmine ning hea valitsemine. Neljale kandetalale toetub omakorda üheksa mõõdupuud: psühholoogiline heaolu, tervis, haridus, kultuuri mitmekesisus, ajakasutus, kogukonna elujõulisus, elatustase ning puhas loodus. Selles vaeses Himaalaja riigis on hulganisti psühholoogilisi probleeme: on joodikuid, röövimisi linnatänavail, korruptsiooni nagu igal pool maailmas. “Kas te tõesti usute, et suudate terve rahva õnnelikuks muuta?” küsiti kuningalt. “Me pole nii naiivsed,” vastas majesteet, “aga see on meie püüdlus, ja alla selle pole mõtet eesmärke seada.”

Just! Keegi pole nii naiivne, et rahvast viimse isendini õnnelikuks teha, aga selgelt sõnastatud eesmärgina kõlbab see ikkagi! Sest õnn on mõõdetav ja valemitesse pandav suurus.

Allikas: Tartu Ülikooli vilistlasveeb