Suurte võistluste ajal oleme harjunud lugema kommentaare, kas ja kuidas ühel või teisel sportlasel on õnnestunud jõuda tippvormi. Skaala, kus nende tulemus võib varieeruda ettevalmistusperioodist võistlusteni, on väga suur. Ka loomingulised inimesed – pianistid, viiuldajad, koorid, orkestrid – võivad mängida nii, et nad üllatavad iseennast ja kuulajatel jääb hing kinni ning samal ajal võib juhtuda, et suurt midagi ei tule välja, “sai kuidagi ära mängitud”.
Tegelikult on see nii kõigis eluvaldkondades – meie tulemus võib varieeruda ühest äärest teise. Meie kõigi elus on olukordi, kus me oleme andnud supertulemuse ja saanud kätte oma võimete tipu ja olukordi, kus me kuidagi funktsioneerime, automaatselt täidame oma rolli ja isegi unustame oma potentsiaali.
Selleks, et me saaksime kätte kogu oma oskuste ja teadmiste arsenali, vajame kolme tingimust – rõõmu, väljakutset ja täielikku keskendumist. Kuidas seda saavutada? Ajuteadlaste kinnitusel on tippvõimekus on tihedalt seoud meie ülikeerulise keemiakombinaadi – meie aju – toimimisega.