Mõne aasta eest toimetasime perega aiamaal. Oli samasugune mõnus kevadilm, nagu need kevaded meil on. Kaskedele ilmuvad õhkõrnad rohelised varjundid segamini urbade kollasega, puudealune sinilillesina on asendunud valendavate ülastega.
Toona nelja-aastane poeg tuli minu juurde ja küsis, kas ma tean, miks puudele kevadel lehed kasvavad. Hakkasin juba kopse aeglaselt täis tõmbama, mõeldes, kuidas mõistetavalt selgitada fotosünteesi olemust inimesele, kellel puuduvad enamus sel teemal vajalikke mõisteid. Samas ei tahtnud korrata sama lugu mis tütrega, kes kord küsis, kuidas kõik need tähed ja planeedid siia said, ning kui ma olin jutu lõpetanud, kostis: kui oleks teadnud, et nii pikk jutt tuleb, poleks küsinudki. Jäin oma vastusega õnneks mökutama, nii et poeg sai ise jätkata ja rääkis mulle järgmise loo.