Juhtimistreenerid kasutavad erinevaid tehnikaid. GROW, RESULTS, ACHIEVE, OUTCOMES, FUEL või ARROW – nende kõigi üks olulisemaid elemente on eesmärgi sõnastamine. Kas eesmärk on üldse tähtis? Kujuta ette, et tänasest oleks Sul eesmärkide kasutamine keelatud. Mismoodi siis elu tunduks?

Olen seda mõtteharjutust eri inimestega katsetanud. Esiteks ei mõisteta küsimust: „Mis mõttes? Ma saa ju niimoodi iseendale või oma töötajatele ülesandeid anda?“

Järgmiseks tekib soov vastu vaielda: „Eesmärkideta elu on mõttetu!“ Või siis: „Kõige edukamad sportlased, erialade tipud ju kasutavad eesmärke!?!? Mina ka!“ Kolmandaks hakatakse oma isiklikust varasalvest tooma küsimusi: „Oot, aga kuidas ma ilma eesmärkideta prioriteetidele keskenduda saan? Mis moodi ennast motiveerin? Kuidas tean, kuhu jõuda tahan?“

Juhina on meie jaoks eesmärkide keeles mõtlemine nii igapäevaseks saanud, et kui see võimalus ära võetakse, siis ka ei oska olla. Oleme õppinud lapsepõlvest alates endale eesmärke seadma. Head hinded, kaaslaste heakskiit, sobiva eriala või elukaaslase valik. Suureks kasvades on eesmärk hommikul vara ärgata. Kiirelt tööle. Probleeme lahendama. Iga väike võit on vaid takistuse kõrvaldamine järgmise sihini jõudmiseks. Üks samm viib teiseni. Ja teeb seda lõputult.

Väidan, et eesmärk on tööriist, mille kasutamiseks on mõistlik valida sobilik olukord. Mis tahes eesmärgi valimisel võib olla küll esialgne tahe üllas, kuid paljude jaoks on eesmärgistamine asi iseeneses. Sel juhul ei tööta see tööriist enam meie heaks, vaid ühel hetkel saame ise seda tahtmata nende eesmärkide teenriteks.

Kas eesmärgistamine on loovuse surm?

Saras Sarasvathy kirjeldab oma artiklis „Causation and Effectuation“ kahte stsenaariumit õhtusöögi tegemiseks. Üks võimalus on küsida endalt, mida soovid süüa. Vali retsept, komponendid, hangi toorained ja kokka, kuni toit on valmis. Teine võimalus on vaadata kappidest sinna sattunud tooraineid ja nende põhjal otsustada, mida teha saab.

Esimene stsenaarium on eesmärgikeskne, kus alustuseks kujutad ette lõpptulemust ja seejärel hakkad samm-sammult liikuma. Eeldatavasti ajad sõrmega retseptiraamatust rida ja üritad võimalikult paremini ideaali kopeerida. Tõhus ja tulemuslik viis.

Teine lähenemine on ressurssidekeskne. Vaatad, mis asjad köögis olemas on ning üritad nende abil midagi kokku kombineerida. Teine tee pole sama tõhus ega tulemuslik, aga eeldab palju rohkem loovust ja nutikust. Kas tangud juustu ja sidruniga kokku passivad ning kas sellest kombinatsioonist sünnib praad, magustoit või miskit muud põnevat?

Kui üritame iga teema lahendamiseks kohe esimese asjana eesmärgi sõnastada, siis kitsendame tõenäosust avatud pilguga oma võimetele otsa vaadata.

Kas see siht on ikka kõige otstarbekam, mille suunas liikuda? Võib-olla on meie oskuste ja võimete baasil hoopis otstarbekam keskenduda mingitele muudele tegevustele? Äkki oleks eesmärkide sõnastamise asemel mõistlikum mõtestada iseenda jaoks hoopis mingid rutiinsed tegevused, paika panna süsteemid?

Väidan, et olukorras, kus on oluline loovus, on otstarbekam küll läbi mõelda mingi üldisem visioon, aga konkreetsetest eesmärkidest oleks targem loobuda ja asendada need hoopis rutiinse ja süsteemse tegevuse loomisega. Toon isiklikumat laadi näite.

Iseendaga rahulolemise rutiin

Viimase kahe aasta jooksul olen kaante vahele saanud kaks raamatut. Enne mõlema kirjutamist tegelesin põhjalikult eesmärgistamisega. Piitsutasin ennast liigselt. Jõudsin tupikusse. Ei olnud tulemustega rahul. Seejärel hakkasid tähtajad venima. Surnud ring.

Kui Sa oled pisut minusarnane, siis tekib sul eesmärgistamisega kramp kolmel põhjusel.

• Eesmärgistamise esimene samm on õnnetunde programmeerimine: „Otsustan, et pole praegu piisavalt rahul, aga kui ma eesmärgini jõuan, siis olen.“ See lähenemine tundus mulle totakas. Kui minu eesmärgiks oli oma raamatutes keskenduda positiivsele, siis miks muuta ennast eesmärgistamise kaudu rahulolematuks. Kui ma seda teen, siis rikun ma ju enda tuju. Raamat ei tule hea. Tekst ei vooga. Energia läheb maha, ei suuda ennast kokku võtta.
• Teine variant on see, et kujutan ette mingit lõpptulemust ja siis on see nii perfektne, et ma hakkan iseennast saboteerima. Sisekõne hakkab peas korrutama: „Ei saa hakkama, ära parem proovigi.“ Ja tegelikult ei proovigi. Otsustan, et teen enne mingi lihtsama töö ära.
• Kolmandal juhul on lõpptulemus nii lihtne, et selle poole liikumine on lausa igav. Sisekõne väidab: „See tulemus ei väärigi pingutust, küll ma selle kunagi ära teen.“ Ja ikkagi ei tee – selle asemel võtan ajude ragistamiseks hoopis põnevama kliendiprojekti ette.

Saades lõpuks negatiivsetest mõttemustritest aru, otsustasin ühel hetkel oma lähenemist muuta. Unustasin ära eesmärgid ja peatükkide valmimise vahetähtajad ning selle asemel keskendusin lihtsalt kirjutamise rutiini loomisele. Otsustasin, et iga päev kirjutan viis lehekülge. Pole tähtis, milline oli eesmärk või lõpptulemus. Lihtsalt kirjutasin ja olin iseendaga rahul.

Muudatuse mõju oli kohene. Ma olin eemaldanud endalt eesmärgistamise pinge ja olin oma tegemistes vaba. Olulisem ei olnud mitte ideaalse võimaliku tulemuse saavutamine konkreetselt määratletud tähtajaks, vaid lihtsalt tegemine ja päevast päeva tegemise nautimine. Jõudsin mõlema raamatuga tulemusteni palju vähema hulga pingetega, kui ma olin iseendale varasemalt neid tekitanud.

Nüüd, hiljem olen avastanud, et paljud teisedki on sarnase filosoofia järgijad. Zen Habitsi blogis kirjutatakse järjest, kuidas parim eesmärk on eesmärgi puudumine – „The best goal is no goal“. Miljonär James Ogilvy kirjutas juba 20 aastat tagasi selle kohta vahva raamatu: „Living Without a Goal“.

Mõtle ise ka – kuidas võiksid Sina oma eesmärkidel minna lasta ning seda olukorda mõnuga nautida?