See on korraga sohva-hubasus ja täielik alien. Igal juhul midagi muinasjutulist, ütleb Valner Valme.
Kontsert: Fever Ray (soojendusartist Kitty Florentine). Tallinn, Noblessneri Valukoda, 28. märts
Aeglaselt tulevad nad, ja ükshaaval, igaüks väärika pausiga. Sündimängija, peas ebamaine seenlamp. Trummar, kelle peakate ja imago on midagi tulnuk-tribal’i laadis. Siis esimene solist, sõjaprintsess Xena kohtub salongišikiga. Teine solist: Humana, kui käid mujal, oled rumal sa, kui käid seal, oled jumal sa (Väike PD). Ja jumal ta on. Ja siis peakiir, Karin Dreijer, kelle sooloprojekt Fever Ray nagu on, aga need viis naist on ühtne bänd, ning kõik kolm frontwoman’it on tõesti solistid. Kõik laulavad võrdselt, tantsivad enamasti sünkroonis, ning valges laias ülikonnas, uhke lipsuga, ilusa blondi “poisipeaga” Dreijer taandub ise sageli nurka. Tema väärikusest ilmneb siiski seda, et direktor on tema – aga õige dire ongi võrdne, mitte the piitsaga one.