Näitusekommentaar. Meisterlik sugestiivsus: Holger Looduse “18 kevadist hetke”

Holger Looduse "18 kevadist hetke" Kai kunstikeskuses. Foto: Anu Vahtra.

Holger Looduse näitus Kai kunstikeskuses kõnnib huvitava ja piinarikkalt igava piirile ohtlikult lähedal – ent ei kuku kordagi igavuse kuristikku.

Näitus: “18 kevadist hetke”. 21. jaanuar – 23. aprill. Kai Kunstikeskus.

Näituse pealkiri ei sarnane juhuslikult kultusliku nõukogude luurest rääkinud teleseriaali “Seitseteist kevadist hetke” (1973, režissöör Tatjana Lioznova) pealkirjaga. Selle käekiri ja lähenemine oli toonases vene seriaalimaailmas midagi uut ja kohati mitte just kuigi harmoneeruv sarja KGB-propagandistliku sisuga. Seriaali pildiline pool muutus omaette teoseks ja tõestas, et visuaalne kunst ongi omaette keel ning pole teemat, millega see ei saaks tegelda. Looduse näituses on midagi, mis ei lase enam enda küljest lahti. Seriaali välja tulles kirjutas üks arvustaja, et “kui Stirlitz kõnnib mööda Berliini tänavaid, on Moskva tänavad tühjad”, kirjeldades sellega hästi seriaali saatnud menu. Tänase kunstimaailma konkurentsitiheduses näituse kohta sama väita oleks liialdus, kuid “18 kevadist hetke” on näitus, mille vaatamisel ühe korraga piirduda on raske.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (241)