Füüsik Tiit Lukki vaatleb tühjust, olematust kunstis: kas see on kõik või mitte midagi või mitte kumbagi?

Küsimus “kas auk on tühi või täis?” peaks ootuspäraselt olema juba ammu küsitud kõrvuti küsimustega nagu “mis oli enne: kas muna või kana?” või risti-põiki läbi arutletud Zenoni stiilis Vana-Kreeka mõtlejate poolt. Esialgu lootusrikas Google’i otsing pakkus aga Musta Augu temaatika kõrval vaid kaks tuvastust, üks neist Helen Kathryn Balli doktoritöö “Lapitekid kui sotsiaalne tekst”, kus ta kirjeldab igatsust kirjutada novelli, mis põhineks lihtsal, kuid võimsal mängul sõnadega “terve ja auk”, kuna ta on näinud elu nagu aukude jada – sügavad valuga täidetud augud, inimene kui olemuslikult mittetäielik olend, kes igatseb terviklikkuse tunnet. Teiseks teemakohaseks tekstiks osutus A. Hameed Ali, Kuveidi päritolu Ameerika Ühendriikide New Age’i kirjaniku (kirjanikunimega A. H. Almaas) ja müstiku teemantlähenemiseks kutsutav käsitlus “Aukude teooria”, mille kohaselt tavaolukorras on inimesed täis nn auke, mis viitavad teie mis tahes osale, mis on kadunud, mis tähendab teie osi, mille suhtes olete teadvustatuse kaotanud.