Marian Võsumets vahendab mõtteid ja emotsioone riigikogu valimiste ühisvaatamisest koos eestlaste haritlaskonnaga Londonis.
Pühapäev, 5. märts, Finsbury Park. Astun metroost välja ja kõnnin läbi tuttava tunneli maja poole, kus on peetud üksjagu kogunemisi. Suvel, kevadel, paar tükki ka talvel. Kunstnikud, õppejõud, loomeinimesed, kellest moel või teisel on kõik seotud Eestiga. Täna on valimispäev. Ma tunnen füüsiliselt, kuidas ärevus pressib läbi mu rinna otse kõhuõõnde. Kaks veinipudelit mu kotis kõlksuvad kokku iga vasaku jala sammuga, kuni peatun viimaks Oxford Roadi tänaval ja koputan aknale. Aknad on siin madalad, näen selgelt, kuidas Kadi elutoas klaase lauale toob. “No tere kallikene, millal me viimati nägime?” ütleb ta mind uksel emmates. Koer klähvib erutusest ja ma ulatan Sainsbury kilekotis üle oma veinid.
Rainer, Kadi elukaaslane, on elutoas üles seadnud kaks ekraani, millelt Eesti valimisõhtut jälgida. Ühes mängib Delfi stuudio, kus Vilja Kiisler parasjagu Tarmo Jüristot intervjueerib. Teises näidatakse meile ETV sagedusel Liisu Lassi, hetkeliste lülitustega Marko Reikopile. Reikop ei paista hoolivat sellest, et ta juba teist korda operaatori märguande maha magab ja tühja naeratusega objektiivi piidleb. Ei, tema mõtted on mujal, isegi otse-eeter ei suuda seda kala enam äratada. “Marian, sina tegid ju seda tööd kunagi?” uurib Kadi, ja ma noogutan. Jah, tegin küll. Kunagi.
