Mike Stern on üks neist muusikuist, kelle tunneme ära esimeste helikandjalt kõlavate nootide jooksul. Tema iseloomulikus helikeeles võib kuulda bluusi, rockilikke elemente ja ladusat bebop-fraseerimist, kusjuures erinevad väljendusvahendid põimuvad eri stiilides alati harmooniliseks tervikuks. Ligi poole sajandi jooksul on Stern olnud aktiivne kontserdilavadel ja stuudios paljude eripalgeliste koosseisude liikmena või külalissolistina (tema kodulehe andmeil kokku ligi sada heliplaati). Lisaks on ta andnud välja 16 sooloalbumit, millest kuus on pälvinud Grammy nominatsiooni.
Mike Stern Band feat. Dennis Chambers, Leni Stern, Bob Franceschini & Chris Minh Doky esinevad kevadisel Jazzkaarel 25. aprillil kell 21.30 VabaL Laval Tallinnas.
Sterni helikeele austajaile on vahest kõige paremini teada 1980ndate teises pooles salvestatud albumid ja muidugi koostöö Miles Davisega (1981–83), kellega Stern salvestas kolm albumit: “The Man With The Horn” (1981), “We Want Miles” (1982) ja “Star People” (1983). Viimasel mängib lisaks Sternile John Scofield.
Kaheksakümnendate esimesse poolde jääb ka salvestamine ja ringreis Jaco Pastoriuse Word Of Mouth Bandiga, misjärel Stern naasis veel Miles Davise ansamblisse 1985. aastal. Järgnesid koostööprojektid David Sanborniga, Steps Aheadiga, Michael Breckeriga ja The Brecker Brothersiga. Sterni kõlaesteetikat võime nautida paljude jazzmuusika suurkujude heliplaate kuulates, alati on see eksimatult äratuntav, ent ometi ka värske.
Alates Atlanticuga sõlmitud plaadilepingust ilmusid järjest fusion-esteetikast kantud “Upside-Downside” (1986), “Time In Place” (1988), “Jigsaw” (1989) ja “Odds Or Evens” (1991). Need albumid on võimsa kõlapildiga. Kompositsioonid on Sternile omaselt tasakaalus: kompleksne harmoonia, tehniliselt nõudlikud teemad, agressiivsed soolovormid ja üldist pingelist pilti siin-seal rahustav lüüriline ballaad, mille mängimist Stern samuti meisterlikult valdab. Koosseisud on igati aukartustäratavad: Jaco Pastorius, Dave Weckl, Peter Erskine, Dennis Chambers, Jeff Andrews, Lincoln Goines, Andrew Jackson, Michal Brecker, Bob Berg, David Sanborn, Don Grolnick, Jim Beard jne – raskekahurivägi ühesõnaga.
Stiililise vahelduse sellesse jadasse tõi “Standards (And Other Songs)” (1992), kus Stern tuletab kuulajale meelde oma armastust jazzistandardite ja bebop-helikeele vastu. Plaadil on peale standardite kolm Sterni originaalkompositsiooni: “Source”, “L Bird” ja “Lost Time”. Davise “Jean Pierre” võtab sel helikandjal endastmõistetavalt koha sisse standardite seas ja kontrastina 1982. aasta “We Want Miles’i” 10-minutisele jõulisele, maagilise rituaalina mõjuvale avalöögile naudib pala siin Al Fosteri peent harjatööd ning esitusel on pikkust kõigest alla kahe minuti.
Eraldi tähelepanu väärib kindlasti Sterni koostöö Blood, Sweat & Tearsiga. Teda võib kuulda soleerimas ansambli 1976. aasta albumil “More Than Ever” ja 1977. aastal ilmunud plaadil “Brand New Day”.
Koosseisuga ühines Stern Pat Metheny soovitusel õpingute ajal Berklee muusikakolledžis, kus Metheny sellal tema õpetaja oli. Stern oli 23-aastane ja tööpakkumise tõttu jäigi kool lõpetamata. Põnev on täna kuulata just neid varasemaid salvestisi ja tunda seal ära 1980ndatega võrreldes veidi kargema kõlaspektriga, ent helikeelelt eksimatult sternilik karakter. Albumil “More Than Ever” (1977) soleerib Stern lakooniliselt instrumentaalpalas “Heavy Blue”. 1977. aasta albumil “Brand New Day” saab Stern sõna kohe avaloos “Somebody I Trusted” energilise, ülejäänud rütmisektsiooni kannustava ja pala üldist hoogu astme võrra ülendava soologa.
Paljude hilisemate külalissolisti- ning ansamblistirollide täitmisel võibki Sterni juures märgata just sellist energilist panust üldisse kõlapilti. Ta ise on samas korduvalt rõhutanud eeskätt lüürilisuse ja laulvuse olulisust enda helikeele arendamisel. Kahtlemata on omal kohal ka pillivalik, kus varem olid Stratocaster-, seejärel Telecaster-kitarrid, praegu aga eritellimusena Yamaha valmistatud nimeline mudel, milles eelmainitud kere-, kaela- ja helipeatüüpide parimad omadused ning muusiku isikupära ja eelistused on püütud dünaamiliselt ühendada. Samas on Stern mitmeid kordi märkinud, et ikka sisemine kõlakultuur ise on see primaarne nähtus, mis muusiku käes välised tingimused eesmärgi huvides tööle rakendab.
Kuna Stern alustas muusikuteed 1960ndatel (sündinud 1953), on teda kitarristina enim mõjutanud selle ajastu suurkujud Jimi Hendrix, BB King, Albert King, Jim Hall ja Wes Montgomery.
Samas toob ta oma arvukates intervjuudes alati esile ka puhkpillimängijate tähtsa rolli enda helikeele kujunemisel ja just Miles Davis, John Coltrane, Cannonball Adderly ning Joe Henderson on siin olulisel kohal.
Tõsisemalt asus Stern tudeerima jazzis tooni andnud puhkpillimängijate fraseerimist ja kõlakultuuri Berklee-õpingute ajal, mil ilmnes praktiline vajadus improviseerida komplekssetel akordijärgnevustel. Jazziliku helikeele õppimist võrdleb Stern iga muu keele omandamisega. Lisaks sõnavara ja kirjanduse uurimisele on võõrkeelt omandades vaja praktiseerida. Ladusalt kõnelema õppida soovija peab keelt kasutama loomulikus keskkonnas, kus seda iga päev räägitakse.
Sellise paralleelina muusikas mainib Stern klubisid, kus on aastate jooksul regulaarselt mänginud: 55 Bar New Yorgis ja 1369 Jazz Club Cambridge’is (Massachusetts). Need kohad on olnud talle katselaboriks uute ideede arendamisel ja rakendamisel. Alles 2021. aastal andis Savant Records välja bassimängija Harvie S trio plaadi “Going For It”, kus lisaks ansambli juhile ja Mike Sternile mängib trummar Alan Dawson. Tegu on 1985. aastal salvestatud kontserdiga, mille kava koosneb peamiselt standarditest: “Peace”, “Moment’s Notice”, “Green Dolphin”, “Street”, “Softly As In Morning Sunrise”, “Windows”. Plaadil on ka Sterni originaalpala “Bruze”, kompleksse teemaga 12-taktiline bluus. Stern ise on 2021. aastal intervjuus Jake Feinbergile seda kontsertvõtet kõrgelt hinnanud just spontaansuse ja sundimatu meeleolu tõttu, mis on õnnestunud lihtsa mikrofonipaariga DAT-kassetile jäädvustada ja mille olemasolust asjaosalistel aastaid aimugi polnud.
Lisaks avab Stern koosmängust üldisemalt rääkides oma nägemuse ansambli siseelust, öeldes, et bass ja trummid on piltlikult väljendudes koosseisu süda ja kopsud. Stern ise on kõnealusel 1985. aasta kontsertsalvestusel tõesti tippvormis ja jazzistandardid kõlavad selle koosseisu esituses ehedalt.
Neile, kes kursis “Standards (And Other Songs)” albumiga, leidub siin kindlasti palju huvitavat. Kattub ju mängitud jazzistandardite nimekiri osalt nendel plaatidel (“Moment’s Notice”, “Peace”, “Windows”). Hilisemal, 1992. aasta stuudioalbumil mängib Stern triona koos trummar Al Fosteri ja bassist Jay Andersoniga, tasub niisiis kuulata ja võrrelda.
Stern on korduvalt öelnud, et püüab alati õppida midagi uut ja sobitada saadud teadmisi oma mängu. Peale 2016. aastal saadud vigastust ning järgnenud operatsioone pole ta jäänud passiivseks, vaid on lühikese vältimatu pausi järel jätkanud nii kontserttegevust kui salvestamist – Sterni mäng inspireerib jätkuvalt.
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.
