Popikroonik Sander Varusk heidab David Crosby surma järel pilgu Ameerika lääneranniku skeenele, ilma milleta poleks maailma moodne muusika see, mis ta on.
David Crosby (1941–2023) lahkus meie seast ühe kuldse rockigeneratsiooni liikmena, kuid ta esindas koos kaaslastega ka Ameerika lääneranniku kõla, mis on saanud selle päikselise ja vaba õhkkonna sünonüümiks. California, San Francisco ja Los Angeles kiirgasid rahumeelsest revolutsioonist 1960ndate teises pooles, kui rockiikoonid kinnitasid kanda Whisky A Go Go’s, moodne muusikafestival sündis Montereys ja lilli kanti juusteis. Kahest grupist kujunes terve sugupuu teisi bände, duosid ja soolokarjääre, mis muutsid Ameerika ning ka muu maailma muusika kulgu. Saabusid folkrock ja psühhedeelfolk, seejärel kantrirock ja soft-rock. Bändid, millest kõik see algas, olid Los Angelese The Byrds ja Buffalo Springfield, ning nende kaja pole kadunud sellest soojast ookeaniäärsest paigast, nende sillerdavad, põimuvad kitarrid ja kihilised, perfektsed harmooniad kõlavad endiselt nii õhus kui lavadel.
The Byrdsi ja Buffalo Springfieldi puhul on imestatud: kuidas sattusid sellised geeniused ühte bändi? The Byrdsi ridades Roger McGuinn, Gene Clark, David Crosby ja Chris Hillman ning Buffalo Springfieldis Stephen Stills, Neil Young ja Richie Furay – kõik absoluutsed Ameerika muusika legendid. The Byrdsi kutsuti seetõttu lausa Ameerika biitliteks. Noored folgipoisid Jim McGuinn, David Crosby ja Gene Clark olid vaevu puutunud elektrilisi instrumente, kui vaimustus värskelt Ameerika rannikuid vallutanud biitlitest istutas folgihakatiste pähe kinnisidee samasugust innovaatilist popmuusikat luua, pähe istutati ka silmini ulatuvad tukad. Lisandusid Chris Hillman bassil ja Michael Clarke trummidel, viimane mängis esimestes proovides pappkastidel, nii vähe oli noorel pundil, algselt nimega The Beefeaters, võimalusi. Kuid peagi avastati kuldne valem, kui biitelliku popi energia liideti modernse folgiga, kaverdades värsket Bob Dylani pala “Mr. Tambourine Man”, kus Byrdsi versioonis McGuinni 12-keeleline Rickenbacker eristas esitust kõigest muust muusikast, ühtlasi inspireerides tulevasi kitarrikangelasi nagu The Smithsi Johnny Marr.
