Euroopal pole kuju, vormi ega sisu. On ainult suund. See on väärt mõte, mille ma leidsin valmiskujul – ja leidsin kohe, et ahaa! – Rémi Brague’i raamatust “Euroopa, Rooma tee”. Raamat (essee, nagu autor ise seda nimetab) on kirjutatud aastal 1992 ja kannab endas kahtlemata oma ajajärgu alles rikkumata optimismi. Praegu võib seda lugeda juba mingi kibemagusa nostalgiaga. Oli kord Euroopa! Millest sai mõtelda. Mida ei pidanudki kas pooldama või eitama. Euroopa kui mõtte loomulik hingamisruum. See on hetkel minevik, aga miks ka mitte jälle ükskord tulevik. Kuskil, kasvõi Euroopas, kus see siis ka ei oleks.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Vikerkaar, november 2017. Edasi avaldab artikli väljaande loal.
