Ma olin selges vähemuses. Minu köögilaua taga istus neli puhtatõulist eestlast, neli sinisilmset blondi, kelle nimed oleksid sama hästi võinud olla Sepp, Kivi ja Kask. Ühel oli seljas linane särk, nagu oleks ta tulnud otse laulupeolt. Oli ütlematagi selge, et nad on eestlaste musternäidised, välja arvatud tõsiasi, et minu kohalviibimise tõttu kõnelesid nad inglise keelt.
Mu eesti keel ei ole täiesti lootusetu, ehkki mu aktsent toob suule vähemalt sama suure muige nagu eestlaste aktsent inglise keelt rääkides. Ma saan aru peaaegu kõigest, mida eesti keeles räägitakse, kuigi võin jääda hätta selliste varjatud metafooride mõistmisega, mis puudutavad kanade kitkumist, lepast valmistatud regesid või huntide passe.