Eesti õpilastel on tugev sisemine motivatsioon õppida, õpetajaid usaldatakse ja koolidel on suur autonoomia. Need on peamised järeldused Eesti haridussüsteemi tugevustest, milleni jõudsid möödunud nädalal siinseid koole külastades 20 õpetajat Londonist, Petchey Academy`st.
Canterbury Christ Church University ja Noored Kooli koostöös toimunud õppereisi käigus vaatlesid Inglismaa õpetajad tunde ja suhtlesid nii õpilaste kui ka õpetajatega Tallinna Arte Gümnaasiumis, Gustav Adolfi Gümnaasiumis, Tallinna Kunstigümnaasiumis, Ehte Humanitaargümnaasiumis, Kiviõli 1. Keskkoolis ja Kiviõli Vene Koolis. Kuna Eesti haridus paistab rahvusvahelises võrdluses silma heade tulemustega, tuldigi siia uurima, mis on selle edu taga ja mida Inglismaa koolid meie kogemusest õppida võiksid.
Mida aga soovitavad külalised nähtu ja kogetu põhjal Eesti õpetajatele, koolijuhtidele ja hariduspoliitika kujundajatele?
Hoida usaldust, vabadust ja autonoomiat, mis paistab silma Eesti hariduse igalt tasandilt
„Nii tundidest kui vestlustest õpetajate ja koolijuhtidega tuli välja, et Eesti õpetajate professionaalsust usaldatakse. Võrreldes meiega on siin tunduvalt vähem aruandlust, riiklikke eksameid ja hindamist. Suurbritannias peab õpetaja enda professionaalsust pidevalt tõestama, mis tekitab palju tarbetut lisakoormust ja stressi. Eesti õpetajad saavad keskenduda sellele, mis on tegelikult oluline – õpilaste arengu toetamisele.“
Teine arutelugrupp rääkis, et nägi koole külastades häid, usaldusele ja jagatud väärtustele tuginevaid suhteid nii õpetajate ja õpilaste vahel kui ka kooli kollektiivis laiemalt. Kohati tundus neile lausa, et koolijuht usaldab õpetajaid liiga palju ja võiks rohkem huvituda õppimisest ja õpetamisest klassiruumi tasandil.
Eesti haridusedu taga on ilmselt teie õpilaste tugev sisemine motivatsioon.
“Kui küsisin ühelt õpilaselt, miks ta koolis käib ja mis teda õppima paneb, ütles ta, et ei taha kodutuks jääda. See on hämmastav, sest Ühendkuningriigis on pigem tavaline, et õpilased õpivad hea hinde saamiseks või hirmust jääda tegemata koduse töö eest peale tunde, ega näe hariduse pikaajalist mõju,“ ütles hiina keele õpetaja Joseph Bensley.
Külalisi üllatas, kui palju vabadust on Eesti õpilastel koolis. Näiteks ei tule koolis kanda koolivormi, iga tunni vahel on vahetund ja tunni ajal on lubatud lastel tualetis käia, mis erineb Inglismaal tavapärastest koolireeglitest. „Siin saavad lapsed olla lapsed,“ öeldi tunnustusena meie koolielule.
Briti õpetajad märkisid, et ka vastutus on Eestis rohkem õpilase enda, kui õpetaja õlgadel. Näiteks panid nad tähele, et siinsed õpetajad tihti ei reageeri sellele, kui õpilane ei tööta tunnis kaasa. Vaid siis, kui kellegi kõrvaline tegevus hakkab segama teiste õppimist, järgneb reaktsioon õpetaja poolt. „See pani mõtlema, kus on hea tasakaal õpilaste õppima suunamise ja neile vastutuse andmise vahel. Ühelt poolt on õpetaja ülesanne tagada, et kõik töötavad tunnis kaasa ja teisalt peab õpilane pikas perspektiivis õppima ise ennast reguleerima, ilma et keegi teda pidevalt suunaks,“ mõtiskles Rachel Lauderdale, kes on Petchey Academy kuuenda klassi õpetaja.
Eesti hariduse tugevusena toodi välja ka lai riiklik õppekava, mis võimaldab kõigil õpilastel õppida palju erinevaid õppeaineid ja annab seeläbi mitmekülgsed teadmised ja oskused. „Ühendkuningriigis valivad õpilased juba põhikoolis omale õppesuuna ja keskkoolis jääb õppeaineid veelgi vähemaks. Tänapäeva maailmas, kus õppima peab kogu elu ja tööiga nagunii pikeneb, pole väga varane spetsialiseerumine ja kitsad õppesuunad enam mõistlikud. Mida laiemad on kohustuliku kooliharidusega saadud teadmised ja oskused, seda rohkem erinevaid karjääriteid saavad inimesed selle peale hiljem ehitada,“ selgitas Joseph Bensley.
Rohkem koostööd haridussüsteemi kõigi osapoolte vahel
Erinevates koolides õpetajate ja koolijuhtidega rääkides torkas silma ühine joon – kuigi õpetajate vahel on head ja toetavad kolleegisuhted, tehakse meil koostööd vähem kui Inglismaal. „Me ei näinud näiteks koosõpetamist või ühiseid projekte eri õppeainete lõimimiseks. Vestlustest tuli välja, et need ongi pigem haruldased,“ rääkisid külalised. Samuti on veel vähe koostööd ja ühiseid projekte koolide vahel.
„Meil ei ole palju selliseid koole, kus õpiksid koos erineva vanuseastme õpilased, nagu teil on tavaline. Võiksite seda paremini ära kasutada – näiteks panna vanemad õpilased nooremaid õpetama või teha õpperühmi, kus vanemad ja nooremad õpivad koos,“ soovitas klassiõpetaja Amy Farrelly.
Lõpetage eesti ja vene kodukeelega õpilaste eraldamine
Kõige enam tekitas Londoni õpetajates hämmingut, et meil on eraldi eestikeelsed ja venekeelsed koolid. „Miks te vene õpilasi eraldate?“ ei saanud nad aru. Ajaloolised põhjused süsteemi kujunemiseks on mõistetavad, ent ei ole ühtegi head argumenti segregratsiooni jätkumiseks, arvasid inglased, kes nägid õppereisil nii meie eesti- kui venekeelseid koole. Nende hinnangul võiks eesti ja vene keel ja kultuuripärand rikastada kõiki siinseid õpilasi ning keelekümblusmeetodit peaks praegusest märksa enam rakendama.
Rohkem kaasamist ja diferentseerimist
„Koolimaju ehitades võiksite mõelda ka ratastooliga ligipääsetavusele,“ sõnas üks Inglise õpetaja, kes jutustas ilmekalt, kuidas ta koolimajades mööda lõpmatuna näivaid treppe ronis. Kaasamisest ja iga õppija individuaalsele suurema tähelepanu pööramisest räägiti üldse palju. Näiteks toodi välja, et õpilaste suurema kaasatuse võiks saavutada uute õppimis- ja õpetamismeetoditega, andes õpilastele aktiivsema rolli.
Üks võti, mis võimaldaks suuremat kaasamist, võib peituda diferentseerimises: „Märkasin tundides, et siin annab õpetaja tavaliselt kõigile ühe ja sama ülesande. Ka õpetamine toimub klassis pigem kõigile korraga ja ühtmoodi. Mulle tundub, et meie koolis on diferentseerimist rohkem. Erineva tasemega ja ka erivajadustega lapsed õpivad kõik koos, kuid õpetaja annab neile vastavalt nende eelteadmistele ja oskustele erinevaid ülesandeid.“
Tunnustage oma õpilasi ja õpetajaid
„Nägime mitu korda, kui õpetaja pööras tähelepanu vigadele või õpilase valele käitumisele, kuid jättis tähelepanuta selle, kui õpilane püüdlikult kaasa töötas,“ sõnas Rachel Lauderdale. „Meie kiidame oma õpilasi rohkem, vahest isegi liiga palju ja asjade eest, mille eest ei peakski kiitma, näiteks kui õpilasel on kõik tunniks vajalikud vahendid kaasas,“ mõtiskles ta ja lisas, et tema arvates võiks ka Eesti õpetajad õpilaste positiivseid püüdlusi rohkem tunnustada.
Tunnustust vajavad külaliste hinnangul ka Eesti õpetajad.
„Kohtusime mitme õpetajaga, kes on ise samas koolis õppinud, kus nad praegu juba aastakümneid õpetavad. Inglismaal oleks see väga haruldane, aga teil paistab olevat igas koolis vähemalt üks selline õpetaja.” „Erinevate inimestega rääkides jäi mulje, et õpetajate tööd hinnatakse Eestis väga kõrgelt. Samas on TALISe uuringust teada, et teie õpetajad ei taju ühiskonna toetust. Võib-olla saaks seda lõhe ületada, kui iga õpilane, lapsevanem ja kogukonna liige oma õpetajaid rohkem kiidaks ja positiivselt esile tõstaks.“
Pärast kuue Eesti kooli külastamist ütlesid Londoni õpetajad, et üldiselt paistavad Eesti õpilased koolis õnnelikud ja tahavad õppida. Eesti õpetajaid nähti kui nõudlikke, hoolivaid ja pühendunud oma ala professionaale. Kas me ise oskame seda piisavalt märgata ja hinnata?
Allikas: Noored Kooli
Artikli autor Sandra Fomotškin on Noored Kooli kommunikatsioonijuht
