Kui eripalgeline, ent ometi nii südamelähedane võib üks Linn olla. Ükskõik millise nurga alt või millisel toolil istudes teda vaadelda. Ka koos kõigi oma vigadega, sest vead teevad inimlikuks. Ka Linna. On ju Linna hingeks inimesed.

Olen oma kodulinna vaadelnud nii kaugelt-eeemalt kui lähedalt, läbi suve ja lume. Läbi nelja üksteisest erineva aastaaja. Neli eriilmelist aastaaega on rikkus, mida paljudel suurtel pole. Mulle meeldivad nad kõik. Mõni rohkem kui teine. Mulle meeldib kevad, uus algus. Ja suvi täis helgust, elujõudu. Ma armastan sügist, ta langevaid värve. Ja talve, mis toob vaikuse ning rahu, et kõik saaks taas puhtalt lehelt uuesti alata. Nii mõtisklesime koos andeka näitlejanna ja imeilusa sõnakasutusega luuletaja Anne-Mai Tevahiga inimeseks olemisest läbi aastaaegade. Ühel erakordsel kontserdil, mis oli mõeldud kõigile inimestele. Pimedatele, kurtidele, intellektipuudega inimestele, kõigile. Ja nad kõik olidki sel kontserdil, sest neid oodati sinna. Jah, meie kõige suurem rikkus on inimesed. Tartlased, viljandlased, eestlased. Minu, sinu, meie inimesed. Tartlasteta poleks Tartut, viljandlasteta Viljandit, eestlasteta Eestit.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)