Hille Hanso: Iraan mässab. Aeg vaadata Lähis-Ida ilma silmaklappideta

Hille Hanso, Illustratsioon: Toon Vugts

Iraani protestid on haaranud kogu riigi. Ükski regiooni spetsialist, kes tunnetab oma vastutust, ei söanda ennustada, kuidas asi lõppeb. Režiim võib püsima jääda, aga Iraan teiseneb siiski.

Jina (Mahsa) Amini brutaalsest tapmisest ultrakonservatiivsete võimude poolt said alguse sündmused, mis ei jäta Iraani endiseks. Netti on paisatud sadu miljoneid säutse #mahsaamini, meeme, videoid. Kümned tuhanded uudislood ja analüüsid on ilmunud rahvusvahelises meedias, mis näitab, et pärast 2009. aasta rohelist liikumist äratab Iraanis toimuv uuesti suurt huvi. Igal inimesel, kel vähegi süda sees, on võimatu Iraani protestijatele mitte kaasa elada. Isegi siis, kui praegused protestid maha surutakse, on tulemus ajutine – tulevikus ootavad ees veel võimsamad meeleavaldused.

Iraani rahutuste puhul rõhutatakse tavaliselt, et mässavatel naistel ja noortel puudub liider, režiim on tugev, vastuhakkajad ise noored ja naiivsed, ilma konkreetse tegevuskavata. Noori on ülestõusnute ridades tõesti arvukalt, aga nad mäletavad, kuidas nende vanemad võtsid 2009. aastal osa rohelise liikumise protestidest ja 2019. aastal avaldasid meelt kütusehindade tõusu vastu. Juba siis tapsid julgeolekuorganid tuhandeid demonstrante. Praegusel, zuumerite põlvkonnal pole palju kaotada. Emigreeruda on üha raskem, kuna liberaalsed demokraatiad uusi tulijaid eriti ei oota. Haritud noortel on kodumaa kiratsevas majanduses tööd leida aina raskem ning noorte tööpuudus on aastaid 30% juures püsinud.

Protestijate spekter Iraani linnades küünib töölistest ja poodnikest superstaarideni. Streigid on haaranud peaaegu sadat ülikooli. Lisaks naiste õigustele nõutakse muidki vabadusi, ent unustada ei tohiks, et ülestõusu algatasid iraanlannad, kes kandsid sädeme laiali kogu riigi. Toimuva adekvaatseks mõistmiseks oleks hea appi võtta uuemaid teooriaid politoloogias, sealhulgas feministlikke käsitlusi. Siin on ka laiem kontekst: noorte Iraani naiste aktiivsuses pole midagi julgustavat ei Talibani režiimile ega ümberkaudsetele patriarhaalsetele, konservatiivse võimuga riikidele.

„Mehed on naistega koos tänaval ja paljud on surma saanud või arreteeritud. Nad saavad aru, et kui naised võidavad vabaduse kätte, saavad mehed samuti vabaks. Arvan, et seepärast võimegi seda feministlikuks revolutsiooniks nimetada. Kurdi naised Saqqezi maakonnas olid esimesed, kes pearäti ära võtsid ja ära põletasid. Mehed olid neile toeks,” jutustab Iraani aktivist Somayeh Mirshamsi Feministeeriumile.

Arreteeritud on üle kümne tuhande inimese. Tapetute arvu ei tea keegi. Hukkamistega on juba algust tehtud – hiljuti leidis Teherani revolutsioonikohus, et (nimetuks jäänud) kohtualune oli süüdi valitsuse rajatise süütamises ja seeläbi „jumalavastasuses”. Kuidas saab nii võtta vastuhakku poliitilistele institutsioonidele, selles kahtlevad paljud veendunud usklikudki. Mässust osavõtu eest on arreteeritud sadakond vaimulikku, kellele ei mahtunud pähe, et võimude verine vastulöök edastas jumala tahet. Iraani aktivistide lehtedelt Instagramis leiab hulganisti teateid sellest, kui räigeid seksuaalrünnakuid on julgeolekutöötajad vahistatud naiste suhtes toime pannud. Teema on nüüd maailmameediasse jõudnud ja valab vaid õli tulle.

Ükski regiooni spetsialist, kes tunnetab oma vastutust, ei söanda ennustada, kuidas asi lõppeb. Režiim võib püsima jääda, aga Iraan teiseneb siiski. Tugevate kultuuriliste ja sotsiaalsete sidemetega Lähis-Ida on üks tervik ning Iraan selle üks suunamudijaid, ehkki naabreist erinevalt on rahvastik valdavalt šiiitlik. Andis ju 2009. aasta roheline liikumine paar aastat hiljem vaimset eeskuju araabia kevadele. Massimeeleavaldused ja ülestõusud, mis vallandusid Süürias, Liibanonis, Türgis, Iraagis, Tuneesias, Sudaanis jm, oleksid pidanud tõendama ka suurtele skeptikutele – kes tembeldavad kõiki regiooni elanikke tagurlasteks (juhtumisi mängides ultrakonservatiivsete jõududega sama mängu) –, et olukord regiooni riikides on üpris varjundirikas.

Tehnoloogia aitab kaasa autoritaarsuse püsimisele

Iraani võimud aeglustavad ja filtreerivad internetti. 35% maailmas poppidest internetilehekülgedest on Iraanis üldse blokeeritud, nendeni pääsemiseks on nõutav hea netinutt. Hiina müüb Iraanile näotuvastussüsteeme ja muud AI-tehnoloogiat, kasutusel on hulganisti muid jälgimissüsteeme.

Iraanis laiutab ebavõrdsus: enamust Iraani rikkusest käsutab ligi 10% jõukaid. Mida tugevamini pitsitavad sanktsioonid tavainimest, seda enam rikastub valitsev klikk. Islami ja antiimperialismi ettekäändel on Iraan jätnud rahvusvahelise pangandussüsteemiga ühinemata, et regulatsioonidest mööda hiilides harrastada salakaubandust.

Sarnaselt naaberriikidega on võimupüramiid Iraanis kolmnurkse alusega – usuline, poliitiline ja sõjaline eliit ja jõustruktuuride siseelu on riiki väljastpoolt vaadeldes raske tajuda. Kui iraanlased sosistavad, et võimukoridorides on hõõrdumisi ja vastastikku pillutakse süüdistusi, on see siis soovunelm või tõsi?

Iraanis on vähemasti 16 luureteenistust, kes ei piirdu teabe hankimisega, vaid tapavad režiimile vastuastujaid isegi piiri taga. Režiimi kaitsevad eeskätt politsei, Basij[i] (mille tegevkoosseisuks hinnatakse pool kuni paar miljonit inimest) ja revolutsiooniline kaardivägi (peamiselt aktiivne küll välismaal). Ka nüüd tunneb kõrgeim usujuht, et ta toetajatele piisab endisest strateegiast välisvaenlast (loe USA-d) süüdistada, nagu ta tõstas enda 26.11.2023 pöördumises, ja repressiivsete jõudude ülistamisest.

Khamenei-järgne Iraan pole enam kaugel

Islamit oli 1980. aastail peetud kõikehõlmavaks, usku väideti pakkuvat vastuseid kõigile sotsiaalsetele, majanduslikele, poliitilistele ja moraaliküsimustele. Kaheksa aastat kestnud traagiline sõda Iraagi vastu, korruptsiooni kasv, onupojapoliitika, võimude vägivaldsus ja põikpäisus aga sütitasid rahulolematust. Populaarse presidendi Mohammad Khatami (ametis 1997-2005) tegevusse hakkas revolutsiooniline kaardivägi sekkuma 1990ndatel. Kui varem oli islamivabariiki peetud reformimeelseks, seda ka usulises mõttes, siis seesmise poliitilise vastuseisu tugevnedes rakendas režiim üha karmimat kätt. 2000. aastate teisel poolel tekkisid uuendusmeelsematel elanikel küsimused, mida usuline valitsus neile annab. Ehkki leidub progressi pooldavaid postislamistlikke[ii] teoloogilisi mõttevoole, siis tervikuna on usueliit konservatiivne ja paindumatu (säärast laadi poliitikuid kohtab nii Ameerikas kui ka Eestis. Sellest tasub õppida, kui kriitiline on oma poliitilist maastikku hoida võimalikult mitmekesisena).

Paljude iraanlaste meelest on 83-aastane Ali Khamenei, kes on riigi kõrgeim juht olnud 1989. aastast peale, lootusetu igand kaugest minevikust. Ammu on ringluses kuulujutud tema unetusest, nigelast vaimsest ja füüsilisest tervisest. 85 miljoni elanikuga Iraanis on inimeste mediaanvanus 31,7 aastat. Kui tänavatel kõlab loosung „Võtame Iraani tagasi!”, käib see islamistlike eluvõõraste vanameeste pihta, kes määravad tipp-poliitikuid, dikteerivad moraalikoodeksit, jagavad juhtnööre revolutsioonilisele kaardiväele ning arvukatele luure- ja julgeolekuasutustele.

Põlvkondade konfliktist tingituna leiab veebist ohtrasti pilkeid 95-aastase ultrakonservatiivse poliitiku Ahmad Jannati pihta, kelle ajatolla Khamenei seadis järelevalvenõukogu etteotsa veel kuueks aastaks. LGBTQ-õigustesse vaenulikult suhtuv, läänevastase hoiakuga Jannati oleks ametiaja lõppedes 101 aastat vana. Isekeskis kutsuvad vabameelsed noored teda eelajalooliseks isendiks ja dinosauruseks. Noored on vastuhakuks leidnud tragikoomilise viisi – turbaniheite (turban tossing) – vaimulikele joostakse tänaval järgi, et neil turban peast virutada, ilmutades ülimat lugupidamatust.

Ebrahim Raisi poleks Iraani president, kui Khamenei poleks teda isiklikult valimissüsteemi ära kasutades presidendiks slikerdanud. Nukupresidendi valimised juunis 2021 olid madalaima osavõtuga Iraani ajaloos, sest elanikkond boikoteeris seda suuresti. Tänagi tuuakse valitsust pooldavatele meeleavaldustele inimesi kohale teistest provintsidest ning neile makstakse osaluse eest raha. Aeg-ajalt teeb režiim katset, et elanikke värskel moel kõnetada. 2017. aastal valimisvõitluses, mis tipnes Hassan Rouhani võiduga (president 2013-21), üritas Raisi noortepärasena esineda, poseerides koos tätoveeritud räppari Amir Tatalooga, kelle kõrval ta paistis kohmaka ja naljakana.

Väljaastumisi toimub kõigis 31 Iraani provintsis, 306 linnas. Millist tähtsust tuleks omistada faktile, et Basij’i ridadest tuli tänavaile demonstrante vaigistama hinnnaguliselt viiendik? Kas enamus organisatsiooni liikmeist lasi naabreil end ümber veenda ja jättis seepärast kohustused unarusse? Kas politseinikud lähevad tavapärasest enam haiguslehele tõesti viirushooaja tõttu või hoopis vastumeelsusest noori rünnata? Iraani toetatav paramilitaarne organisatsioon Iraagis, rahvamobilisatsiooniväed (al-Ḥashd ash-ShaʿbīI), kes sai kurikuulsaks Iraagi rahvarahutuste mahasurumisega, oli sündmuste teravnedes Teheranis õppustel. Kas nende kaasamine Iraani meeleavaldajaid vaigistama on märk režiimi kaadripuudusest? Kui 2019. aasta väljaastumistel surmas režiim üle 2000 protestija, siis ehk on tapmine nüüd raskem, sest islami õpetuse kohaselt peaksid mehed naisi hoopis kaitsma?

Islamistlik režiim on aatelist ja revolutsioonilisest valitsemiskorrast asjaolude kokkulangemise tõttu kujunenud autoritaarseks kleptokraatiaks. Osa Iraani rahvastikust kahtlemata peab usku kalliks ning religioossusest ei loobuks, ent sündmusi jälgides on näha kasvavat mittevaimuliku valitsusviisi eelistamist. Paljud riigist lahkunud intellektuaalid loodavad, et just Iraan suudab selletõttu murda Lähis-Ida riikides valdavat tendentsi langeda sõjaväelise diktatuuri küüsi või kalduda teise äärmusse, islamipopulistide leeri, kes peibutavad õiglase korrumpeerimata ühiskonnaga. Nad loodavad, et suurte naftamaardlatega ning haritud rahvastikuga Iraan ei astu kodusõtta ning valib pikemas perspektiivis eheda ja uue, Iraanile sobiva tee. Mitmed vähemusrahvused Iraanis unistavad samuti riigi detsentraliseerimisest. Mida julmemalt aga lähisidaliku andestamatuse ja kättemaksukultuuri juures praegusi muutuste soovijaid maha surutakse, seda suurem on tõenäosus, et Iraani tulevikupoliitikat kujundavad lõhestumine, identiteedipoliitika ja ülalt-alla juhtimine, nii nagu see oli juba šahhi valitsemisajal. Ning pearätt jääb alati poliitiliseks sümboliks, olenemata sellest, kas valitsus sunnib seda kandma või hoopis ära võtma.

Lähis-Ida valitsused (võib-olla Iisrael välja arvatud) ei taha tegelikult Iraani teokraatliku valitsuse varingut, sest see tähendaks suure tõenäosusega veel tugevamt survet naistele laiemaid õigusi anda ja võimalikku tõuget uuteks ülestõusudeks nende endi niigi habrastes riikides. Selleks, et regioonis jääks murrang tulemata ning Iraanist ei tekiks ebamugavat eeskuju, teevad autokraatlikud Venemaa ja Hiina samuti kõik endast oleneva. Elavnevate suhete kohta Venemaaga märgivad iraanlased põlgusega, et Putin on Khamenei komandör.

Euroopa Liit teeb õigesti, kui tuumaleppe (JCPOA) taaselustamise hetkel unarusse jätab – nii rahutuste räige mahasurumise kui ka Iraani lepingurikkumiste tõttu, kui ta Venemaale sõjaks Ukraina vastu relvi tarnib. Iraani välispoliitika on keskendunud avantüüridele raja taga, ent nappide ressursside säärane kulutamine pahandab iraanlasi: „Mida see Iraanile annab, et ta kontrollib araabiamaade pealinnu Sanaad, Damaskust, Beirutit ja Bagdadi? Kuidas see keskmist iraanlast aitab?“

Iraani tulevikuga seoses on võimalik terve hulk stsenaariume. Ärme rutta sündmustest ette- seda, kuhu asjad tüürivad, ei tea ka tänane Iraani valitsus. Kindel on üks: Khamenei-järgne Iraan pole enam kaugel.

Viited:

  • [i] Basij on 1979. aastal loodud religioosne vabatahtlik relvaüksus, mis kuulub revolutsioonilise kaardiväe struktuuri. Rahuajal jälgib ta Iraani islamikoodeksist kinnipidamist, kaitseb šiiidivaimulike võimu ja revolutsioonilisi väärtusi, tegutsedes moraalipolitseina kontrollpunktides ja parkides.
  • [ii] Ülevaade islamismist ja postislamismist Iraanis: Asef Rayât, The Coming of a Post-Islamist Society

Hille Hanso

Hille Hanso on Türgi ja Lähis-Ida välis- ja kaitsepoliitika kommentaator ja analüütik, vabakutseline teleprodutsent, ajakirjanik ja inimõiguslane. Muuhulgas uurib ja kajastab ta aktivismi ja inimõiguste olukorda üle ilma. Hansol on magistrikraad Lähis-Ida uuringutest Istanbulis, kus ta ka suurema osa ajast elab. Loe artikleid (11)