Filmiajakirjanik Tõnu Karjatse noppis vaatamisväärsusi 11. novembril algava Pimedate Ööde Filmifestivali kavast.
PÖFFi ekraanidel on taas üle 400 filmi koos lühi- ja animateostega, võistluskavade sekka lisandus “Kriitikute valikud”. Maht on seega taas pea haaramatu, mille üle võib ju isegi uhke olla; teisest küljest on endale sobivate filmide valimine ja ka elamuse saamine endiselt mõneti hea õnne küsimus juba seetõttu, et nimeka režissööri seekordne film ei pruugigi meeldida või jääb valikust välja mõni tundmatu pärl, millest kuuleb alles tagantjärele. PÖFFi kavast sobivate filmide valimine on äärmiselt subjektiivne tegevus – kui tavaliselt on võimalus mitu korda kaaluda ja arvustustega tutvuda, enne kui kinopileti ostad, siis nüüd tuleb otsused teha kiiresti, arvestades hetkeimpulssi. Seepärast võib ka öelda, et PÖFFi oma kava koostamine on isegi intuitiivne, loominguline tegevus. PÖFFi trükikataloog on oma ülevaatlikkusega heaks abimeheks, sest võimaldab festivali programmide ja tutvustuste vahel liikuda veebikataloogist rutem. Samas on trükikataloog liiga kobakas, et seda festivalil kaasas kanda ja jooksvalt infot otsida. Endiselt ei anna trükikataloog niisugust lisaväärtust erikavade või fookusriikide kohta käivate veidi pikemate sissejuhatuste näol, et seda ka pärast festivali alles hoida. See selleks, reklaam nõuab ka oma lehekülgi ja selleta kataloogi vist poleks. Trükitud kataloogi mugavus ilmneb aga kasvõi asjaolus, et sealt on võimalik vaadata nelja tutvustust korraga, veebis on navigeerimine endiselt kohmakas. Samas on trükikataloogis leheküljenumbrid hirmväikesed, nii et ka seda lehitseda pole just eriti mugav.
