Marilyni traagiline lugu on nii hullumeelne, et näib ebatõenäolise fiktsioonina, mille pisut aineid tarvitanud stsenaristid on kirjutanud sisuka ja mitmeplaanilise, ent veidi üle võlli aetud linateose aineseks. Lavastaja Andrew Dominik keerab veel vinti peale, kohati ülimalt õnnestunult, kohati aga pingutab üle.
Film: “Blonde”. Režissöör Andrew Dominik, näitlejad Ana De Armas, Julianne Nicholson, Adrien Brody, Bobby Cannavale. Netflix
Netflixi jõudis kauaoodatud ja juba ette kõmuline film eelmise sajandi keskpaiga ekraaniikoonist Marilyn Monroest (pärisnimega Norma Jeane Mortenson, 1926-1962). Lavastaja Andrew Dominiki psühhootiline ja pöörane teos kujutab Monroed isikuna, kes õnnetule lapsepõlvele vaatamata viib täide unistuse saada näitejaks, kuid ei leia õnne, vaid jääb Hollywoodi monstroosse kinotööstuse hammasrataste vahele ja lõhestunud isiksusena lõpetab elu vara ning kurvalt. Marilyni traagiline lugu on nii hullumeelne, et näib ebatõenäolise fiktsioonina, mille pisut aineid tarvitanud stsenaristid on kirjutanud sisuka ja mitmeplaanilise, ent veidi üle võlli aetud linateose aineseks. Nii palju, kui on teada tema eluloost ja meedia vahendusel, kulges Monroe elu nagu ameerika mäed, kus hiilgavad kordaminekud vaheldusid täielike kollapsitega, ning madalseisud süvenesid kuulsuse kasvades ja isiklikku elu joonele saamata. Dominiki film keskendub oma käsitluses tõusudest allakihutamistele ja Ana de Armas peaosas kimab lavastaja nägemusega vapralt kaasa.