Tavaliselt on teleri vahendusel edastatavad olulised hetked spordivõistlused. Ma mõtlen neid hetki, mis jäävad meelde – kus olid ja kellega koos seda ülekannet või saadet vaatasid. Mäletan, kui Saksamaa purustas MM-i poolfinaalis Brasiilia 7:1 või kui Island sai EM-l jagu üllatuslikult Inglismaast.

Eelmise kolmapäeva õhtu “Suud puhtaks” saade läheb laias laastus samasse kategooriasse ehk otseülekandes toimus miskit suurt. Annika Laats sõnastas täpselt ja emotsionaalselt inimlikkuse. See Annika jutt puudutas.

Mina tegin sel hetkel toorjuustu. Panen juustutegemise taustaks tihti juustuköögi nurka arvutist miskit mängima. “Suud puhtaks” on hea meelelahutussaade. Justnimelt on see meelelahutus, kui inimesed omavahel vaidlevad suurtel teemadel. Kooseluseadus on minu jaoks näide sellest, kuidas raisatakse aega ja raha – see seadus ei võta kelleltki midagi ära, selle üle nii pikalt arutamine on piinlik ja kui luterlik kirik tõesti tahab omada mingitki positsiooni Eestis noorema põlvkonna seas, siis on aeg muutusteks.

Sõitsin pühapäeval Tallinnast tagasi maale ja kuulasin raadiost Samosti jutusaadet ja seal räägiti see teema kenasti lahti. Ma olen sügav ja paadunud ateist, aga mul oleks hea meel, kui kirik oleks Eesti eri paigus kohaliku kogukonna ühendaja, aga praegusel kursil muutub luterlik kirik Eesti ühiskonnas marginaalseks muuseumiks.

Muidu sajab vihma.

Õnneks sai eelmise nädala alguses enne suurt sadu ka silo heinamaalt ära tehtud. Kiles silopallid on tõesti nagu suhkrukommid. Tallinna ja Lõuna-Eesti vahe on praegu suur. Eelkõige niiskuse ja vee suhtes. Kui olin pealinnas, siis sadas ka õrnalt vihma, aga nagu üldse ei saanud aru, milline on olukord maal.

Ma arvan, et vilja- ja juurviljakasvatajad saavad Euroopast toetust selle tõttu, et saak jääb sel aastal põllule. Ka loomakasvatajatel pole kerge, kitsede jalad lähevad poriseks, kui nad õues ringi tatsavad. Kuid loomulikult on loomad mugavad, sest kui laudas on mõnusat kuiva heina, siis ega nad pori kätte õue välja ei tiku. Söövad mõnusalt kõhu täis ning keeravad pikutama. Lahe, kuidas loomadel on enesega rahulolu sada protsenti paigas.

See ongi vast üks suur kollektiivne probleem inimestel. Me ei suuda ühiskonnana kunagi olla enesega rahulolu staadiumis.

Areneme siin maailmas järjest rohkem üksteisest lahku. Meile on olulised erinevad mõtted, tegevused ja ka väärtustel on meie jaoks erinev sisu. Mõtlen, et ehk oleks mõistlik teha rahu ühiskonna väärtuste üle arutamises ning luua endale elu, kus igaüks on teinud rahu enda ja oma väärtustega. Kui ma õhtul vaatan neid silopalle, siis on mul suhteliselt hea olla. Ka märg pimenev sügis on nõnda ilus ja mõnus.