Anett Tamm, kes pälvis kevadel Noore Jazzitalendi preemia, on komeet Eesti jazzmuusikaskeenel. Teda iseloomustab siidine hääl, žanritesegune muusika, oskuslik lüürika ja karismaatiline lavaolek. Enesekindlalt muusikalistel radadel seiklev Anett armastab mitmekülgsust ning tegutseb lisaks põhikollektiividele Alfa Collective ja duo TamTam mitmes kõrvalprojektis, sulatades oma loominguga ka kõige karmimate muusikakriitikute südamed. Usutles Raadio 2 saatejuht ja kultuuriajakirjanik Kaisa Potisepp.

Püüdsin su kinni videosilla vahendusel Kölnist, mida seal teed?

Olen siin vahetustudengina, õpin muusikaakadeemias ühe semestri. Mul on käsil viimane magistriaasta, nii et oli viimane hetk minna. Ma pole ülikooliaja jooksul vahetusõpingute võimalust kasutanud, sest vahepeal oli koroonapandeemia, ja nüüd mõtlesin, et millal veel kui mitte praegu.

Tegutsed väga mitmes kollektiivis – kas kahju polnud kõike pausile panna?

See on õnneks lühike aeg, umbes neli kuud. Nägin juba suvel, et sügisesse meil ühegi kollektiiviga midagi suurt planeeritud polnud. Alfaga andsime plaadi välja ja sellega said esinemised tehtud kevadel-suvel. TamTamiga proovime debüütalbumi avaldada, kuid selle esitluskontserdid jäävad niikuinii uude aastasse, mil olen juba tagasi.

Praegu on selline hea vahepealne periood. Ise tunnen, et kuna eelmine aasta oli tihe loomingu väljaandmise aasta, siis ei jäänud energiat midagi uut kirjutada. Loodan siin Kölnis aja maha võtta, inspiratsiooni koguda ja kirjutada uut materjali.

Kas see mitmes grupis tegutsemine on avastamis- ja vaheldusrõõm või Eesti muusiku kurb reaalsus, et arved ära maksta?

Mitme kollektiivi reaalsus kehtib eriti instrumentalistidel, neil pole varianti. Kuid ma ei ütleks, et see on kurb, sest mulle meeldib teha erinevaid asju. Kujutan ette, et Eestis on võimalik ainult ühe projektiga ära elada, kui oled popartist, aga ma ei ole end kunagi selles rollis näinud. Mulle meeldib mitmekülgsus, see arendab.

Alfa Collective, millega oled sel aastal kõige eredamalt silma paistnud, on paras žanrisegu. Kui kirjud su enda pleilistid praegu on, mida ise kuulad ja millest inspireerud? Ja kas seda, millest inspireerud, ka iga päev kuulad või on need kaks eri asja?

Hea küsimus… Ma arvan, see sõltub. Kui mingil hetkel toimub elus palju, nagu näiteks praegu, mil olen kolinud ja üritan siin uues linnas harjuda, siis on mul raske midagi kuulata. Elu ise mõjutab. Aga kui on rahulikum, siis ma kuulan ja ka vaimustun rohkem sellest kuulatavast.

Kuulan erinevaid improviseerivaid vokaliste, see on tavakuulaja jaoks ehk natuke hullumeelsem suund, aga kuna hääl on minu eriala, siis on minu jaoks tohutult huvitav kuulda, mida kõike on võimalik häälega teha. Mulle on alati meeldinud ka indie-muusika ja kuulan seda üsna palju.

Traditsioonilisemat jazzi pole ma pingsalt kuulanud paar aastat, sest õpingute käigus see mingil hetkel ammendas end. Aga huvi jazzitraditsiooni vastu on vaikselt tagasi hakanud tulema, ning püüan kuulates leida jazzistandarditest uusi tahke. Jazzmuusikast kuulan pigem eksperimentaalset, progressiivset ja vahepeal ka funky’mat muusikat. Meeldivad ka retrodiskohitid ja eriti prantsuse diskomuusika.

Kuidas sulle meeldib muusikat avastada, millised on su muusikakuulamise kiiksud?

Kui mulle meeldib mingi artist, kaevan intervjuudest välja, kes on neid mõjutanud ning kuulan neid artiste, üsna tõenäoliselt on nad mulle meeltmööda. Teinekord olen kaevunud ka nii, et kui leian mõne lemmikartisti, siis uurin ja kuulan, millistes kõrvalprojektides tema bändiliikmed veel mängivad.

Kusjuures just sel põhjusel ma Kölni sattusingi. Üks siinne bänd jäi kõrva, hakkasin uurima, kellega nad seotud on, kellega toimetavad, ja avastasin, et Kölnis on rikkalik skeene. Muidu poleks ma osanud mõeldagi, et vaataks vahetussemestri asjus siia.

Žanritega käib kaasas teatav stigma või kuvand – jazziga näiteks, et tegemist on nišiga ja igaüks seda ei mõista. Kuidas sina seda teemat mõtestad?

Ma kuidagi üldse ei tunneta seda. Võib-olla sellepärast, et enamus mu sõpru on samuti muusikud ja keegi ei näe žanreid kindlate piiritletud stiilidena.

Kogu kaasaegne muusika on žanritesegu

ja žanrite segamine pole minu arvates sugugi midagi uut, vähemalt selles mullis, kus mina elan. Ma ei tunne, et üks žanr oleks ägedam või nõmedam kui teine.

Olen alati muusikuid ja muid loomeinimesi imetlenud – looming on niivõrd haavatav asi, mida avaldada. Tükk oma hingest. Kuidas sinu jaoks?

Kindlasti on see haavatav. Loomine on nagu endaga vestlemine ja on veider, kui see vestlus saab avalikuks. Samas on parim, kui kuulaja suhestub loominguga enda elu kontekstis. Mistahes kunstivormi sõnumi võlu on ju see, et inimene mõtestab seda läbi enda.

On sul mõni lugu, mille pärast süda enne avaldamist puperdab, sest just need sõnad või meloodia on endale hingelähedane?

Mulle tundub, et iga uue looga on nii. Aga kuna ajavahemik loo sünnist kuni väljatulekuni on väga pikk, siis see tunne ei ole enam nii värske. Iga uus lugu tundub põnev, eriline ja kõige rohkem selle minu moodi, kes ma loo kirjutamise hetkel olin.

Kui Alfa EP esimene singel “Align” välja tuli, siis pabistasin küll, sest polnud ammu midagi avaldanud ja see lugu oli žanri ning kõla poolest julgem kui kõik, mis ma varem välja andnud olin. Siis natuke pelgasin, terve väljaandmise päeva olin hästi ärev ja kogu aeg vaatasin, kes kus midagi arvab ning kirjutab.

Hiljuti just mõtlesin, et siin uues koolis ja keskkonnas viibimine tekitab ebamugavat närvikõdi. Siin on palju häid muusikuid ja mina pean minema nende ette midagi näitama. Tegelikult ei pea ju. Aga täna tabasin ära, et ma olen palju kordi sellest kartusetundest üle saanud, siiski oma sammu teinud, sest on vaja ja muidu midagi lahedat ei juhtu. Taipasin, et olen jälle selles pabistamise faasis, aga kui see esimene koolipäev või esimene ülesastumine kellegi uue ees on ära olnud, siis loodetavasti hakkab kõik jälle ladusamalt minema.

Põnev on ka see, et Eestis tunned paljusid muusikuid ja oled nendega koos töötanud. Seal kohtad aga muusikuid, kelle jaoks oled puhas leht. Tagasiside, mida neilt võid saada, võib sind muusikuna hoopis seniteadmata suunda lükata ja uusi ideid anda.

Jah! Sellepärast siia tulingi, et saada värsket pilku nii teistelt endale kui endalt teistele.

Teistest muusikutest rääkides – Eestis headest muusikutest puudust pole. Kuidas oled toime tulnud mõtetes võrdlemisega või just sellesama pingega end kellelegi tõestada?

Mõned aastad tagasi mõtlesin sellest teemast rohkem. Praeguseks on tekkinud tunne, et kõik muusikud on omavahel sõbrad ja tuttavad, Eesti on nii väike, kõik üritavad eristuda ja selle tulemusel ei tahakski end kellegagi võrrelda. Loominguline visioon erineb täiesti kõigil mu eakaaslastest muusikutel, kel läheb ka hästi.

Tuleb lihtsalt peale hakata ja teha seda, mis iganes parasjagu endast välja tuleb. Kui jääda liiga pikalt mõtlema, et proovin teha kellegi moodi või talle risti vastupidi, siis lähevad asjad keeruliseks. Tasub proovida luua ja iseendale väljakutseid seada. Kui näed, et keegi teine juba astub julgeid samme, ning oled ta julguse peale pisut kadegi, siis tuleb mõelda täpselt nii: mina võin ka julgeid samme astuda. Arvatavasti viivad need su hoopis teise kohta, aga see on ilmselt sinu jaoks kõige õigem tulemus.

Ehk et kui tunned kadedust, on see lihtsalt hea kompass sulle, mis suunas sisimas tahaksid liikuda.

Just, see võiks motiveerida, inspireerida, et asjad on võimalikud. Tuleb ise järele proovida. Ma olen õpetaja ja mul on toredad lauluõpilased, kellega räägime ka tihti sellest, et hirm eksimise ees on Eesti haridussüsteemis halb tava. Kõik kardavad midagi valesti arvata, öelda, vale nooti laulda. Tegelikult peab vigu tegema ja võimalikult palju, sest alles siis saad teada, kas miski on sinu jaoks õige või vale, ja edaspidi saab toimida sellele vastavalt.

Ei tohiks karta proovida või vigu teha.

Jaapani elufilosoofia ikigai üks mõtteid on nautida seda, mida teed, astuda pisikesi samme ja mitte pettuda, kui tunnustus kohe ei järgne. Tehes järjekindlalt midagi, mis sind ennast õnnelikuks teeb, tuleb ka tunnustus omal hetkel. Anett, sinu väiksed sammud on astutud ja neid ka märgatud – Alfa Collective on pälvinud palju kiidusõnu ja kevadel pärjati sind Jazzkaarel noore jazzitalendi tiitliga. Mida selline tunnustus sulle tähendab?

Just, see võiks motiveerida ja inspireerida, et sellised asjad on võimalikud. Tuleb ise järele proovida. Ma olen õpetaja ja mul on toredad lauluõpilased, kellega räägime ka tihti sellest, et hirm eksimise ees on eesti haridussüsteemis nii halb tava. Kõik kardavad midagi valesti öelda, vale nooti laulda ja valesti arvata. Tegelikult peab vigu tegema ja tegema neid võimalikult palju, sest siis saab alles teada, kas see miski on sinu jaoks õige või vale ja edaspidi saab siis toimida sellele vastavalt. Aga ei tohiks karta eksperimenteerida või vigu teha.

Laval näed sa alati hea välja, kõik tundub läbi mõeldud. Kui palju paned rõhku artistikuvandile?

Esiteks aitäh komplimendi eest! Mõtlen ikka artistikuvandile, et mu lavaline olek ja väljanägemine läheks muusikaga kokku. Et ei tule dressides lavale. Samas… olenevalt muusikast võib-olla tuleks ka. Mul on omad nõuandjad, mu parim sõbranna, kel on hästi hea silm, tema annab riietuse osas nõu.

Kujutan ette, et paljudele inimestele hakkavad silma artistid, kelle välimus on lahe ja läheb muusikaga kokku. Ma kuulan artiste, kelle moodi ma ise ei riietuks, aga kelle puhul imetlen nende imago kokkusobivust artisti ja loominguga. Seda proovin ka silmas pidada, kui valin, mida lavale selga panna.

Käisin Alfa Collective’i Jazzkaare kontserdil, see oli imeline elamus. Kuigi teid oli võimalik suvel ka näha, pean tunnistama, et ei julgenudki sinna tulla, sest tahtsin, et see eelmainitud kontsert käiks minuga natuke veel kaasas. Kui sageli on sul või kollektiividega tulnud ette mõtet, et vau, see oli parim kontsert või lugu, mis sündinud, ei tea, kas suudangi tulevikus samamoodi?

Ma pole muusikute ringkonnas vist kunagi kuulnud kedagi ütlemas, et see oli mu parim live, paremat enam olla ei saakski. Pigem keskenduvad kõik sellele, mis viltu läks.

Viimase aasta jooksul olen püüdnud apsakaid ignoreerida. Laval ju alati juhtub midagi. See panebki muusika elama ja sellepärast publik tahab kontserdile tulla – see on põnev, teistmoodi ja kõike võib juhtuda. Kuulaja saab kogeda artisti kui inimest, mõni päev on tal hääl kähe või noot ei lähe täppi.

Kohe lavale astudes proovin end hea energia ja maandava tunde seisundisse viia ning ujuda siis selles. Isegi kui midagi juhtub, püüan mitte lasta oma õiget tunnet kõigutada. Ma hindangi kontserte pigem vibe’i järgi. Ja pean tunnistama, et viimasel poolel aastal on mul olnud hästi palju hea vibe’iga kontserte.

See tuleb ikkagi endast, järelikult on sul endal hea vibe.

Rääkisime siin enne pabistamisest üle saamisest – mingil hetkel tabaski mind rahu enda suhtes, et isegi kui midagi läheb sassi, siis sellest pole midagi. Kui pabistamisest üle saada, on võimalik rohkem nautida hetki laval ja ignoreerida apse.

Oled veidi ka produtseerinud, mõnigi Khrisi lugu on sinult viimase lihvi saanud. Kas see on suund, kuhu tahaksid enam liikuda?

Produtseerimine meeldib mulle väga. Kuid tundlikuma inimesena pean valima, millal ja kellega muid projekte teen. Ma ei saa päris kõigele jah öelda, muidu tunnen süümepiinu, kui asjad jäävad minu ülekoormatuse tõttu venima. Tahan produtseerimisega kindlasti tegeleda, sest see arendab, sunnib kuulama teistsugust muusikat ja nägema asju teise pilguga. Koroona ajal mul see vaimustus tekkis, siis oli palju aega, avastasin programme, erinevaid sünte ja kruttisin lahedaid helisid. Loodan, et mul leidub aega sellega jätkata. Praegu on Khrisiga üks lugu töös.

Mis plaanid sul veel on, kui Kölnis aeg oldud saab?

Keeruline on teha pikki plaane, ma pole vist sedasorti inimene. Saksamaa puhul oli mul küll teadmine, et tahan siia tulla, aga ei kujutanud ette, et siia päriselt jõuangi. Enamasti lähtun intuitsioonist ja loodan, et siis avanevad võimalused, mida praegu ei suuda ette kujutada.

Unistan, et suudan siin kirjutada palju uut muusikat oma erinevatele uutele koosseisudele, kes juba praegu toimetavad, kuid olen tahtnud pikalt ka üht uut projekti alustada. Loodetavasti kevade lõpuks on mul mingi uus kava värskele koosseisule valmis. Pean tegema magistri lõpueksami, nii et oleks tore uus materjal selle jaoks kirjutada ja kokku panna, siis vaatan edasi.

Tahaks teha midagi teistsugust sellest, mida Alfa ja TamTamiga teen. Kuna olen veel vähe kirjutanud seda uude suunda minevat muusikat, siis ei oska sellele ka silte külge panna, aga tahaks, et see oleks natuke improvisatoorsem ja selles oleks vabadust veel rohkem.

Mind tõmbab vabadus teha muusikas otsuseid esitamise hetkel.

Kuigi Alfa ja TamTami muusikas esineb improvisatsioonimomente, on need küllaltki struktureeritud, me teame, millal impro-osa läbi saab. Tahaks katsetada midagi sellist, kus alati kõike ette ei tea.

Kuidas praegu Eesti muusikamaastikku näed, mis võiks paremaks minna?

Ootan täiega seda, et ka jazzmuusika nišižanrid jõuaksid laiema publikuni. See on muidugi ääretult sinisilmne soov. Eestis on see mure, et inimesi on vähe ja publik väga piiratud – vahet pole, mis žanris. Siin Kesk-Euroopas leidub publikut igale žanrile. Seda pole mõistlik Eesti muusikaskeenelt oodata, aga ma võin selle välja öelda.

Ja siis ootan, mida nooremad artistid tegema hakkavad. Tulevad ju peale uued noored, kes on avastanud uusi loomingu tegemise viise ja kõlasid ja kes on saanud mõjutusi artistidelt, kellest mina pole kuulnudki.

Millest muusikuna veel unistad?

See pole konkreetne unistus, aga tahaksin töötada paljude muusikutega eri riikidest. Üle maailma leidub nii palju erineva taustaga muusikuid, ma lihtsalt unistan, et saaksin tulevikus teha ägedaid rahvusvahelisi koostööprojekte.

Anett Tamm soovitab:

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.