Ajakirja Edasi 6. sünnipäeval peetud keskkonnateemalise vestlusringi “Kuidas tuua keskkonnateemad söögilauaaruteludesse” salvestus. Oma mõtteid jagavad teadlased Kristjan Port ja Aveliina Helm, ärijuht Kai Realo ning majandusekspert Raivo Vare.

Avaküsimusena uurib Kristjan Port vestluspartneritelt viitega Lev Tolstoi maailmakuulsale romaanile “Anna Karenina”, mis neid tänasel päeval õnnetuks teeb.

Kai Realo: Mind teeb harilikult õnnetuks see, kui ma satun kokku inimestega, kes on rumalad, omakasupüüdlikud ja ilma igasuguse sihita. Eriti, kui nad satuvad olema ka jõupositsioonil, siis on nendega väga keeruline toime tulla, sest seal ei aita ükski ratsionaalne ega praktiline meetod nende mittemidagitegemist või arulagedat rapsimist muuta.

Aveliina Helm: Mind teeb universaalselt õnnetuks looduse seisund. Veetsin oma elust kaks aastat ühe üleilmse raporti kirjutajana, ühena 150-st, kus me koondasime infot, kuidas maailma looduse käsi käib, et sellest oleks abi poliitikakujundajatele. Ja selle info endast läbi laskmise järel ei saanud ma tükk aega aru, mis mind nõnda õnnetuks teeb. Olin umbes pool aastat sellises seisus, et hommikul ei tahtnud tööle minna, selliseid hädasid mul tavaliselt pole olnud, ja mure lahkamisel sain aru, et see kurvameelsus oli põhjustatud looduse ilu ja mitmekesisuse niivõrd kärme kadumise pärast. Sellest tulenevalt on mu latt ja ootused muutusteks väga madalad ja mind teeks õnnelikumaks see, kui me midagigi suudame paremaks muuta.

Raivo Vare: Ainuke asi, mis mind õnnetuks teeb, on siis, kui ma ei saa aru. Ja kuna ma, pidevalt, ei saa aru, siis see teebki õnnetuks. Tahaks aru saada, aga see arusaamise puudumine põhineb üldjuhul väga lihtsal asjaolul, et meil on ebapiisavalt infot. Komplekssüsteemides on alati see probleem, et sisendite hulk, mida on võimalik mõista või haarata, ületab mingil hetkel kriitilise piiri. Selle lahendamiseks on samas lihtne meetod, mida nimetatakse Gordioni sõlme meetodiks. Ja tegelikult on kogu inimkond selle loogika järgi käitunud, et kui enam ei saa aru, siis võta ja viruta ning raiu see läbi – tee otsus ära. See raiumine ei pruugi olla õige, aga see on vähemalt lahendus, sest lõpmatuseni ei saa venitada. Eks see on ka tänase arutelu küsimus siin ja laiemalt, kus on see kriitiline ajapiir, kust edasi ei ole mõtet enam otsustega venitada.