Puutun oma kutsetöös igapäevaselt kokku paljude meestega. Naistega mõistagi ka. Mehed ja naised on erinevad, mitte küll päris sedavõrd, et ühed Marsilt ja teised Veenuselt, aga üksjagu küll. Ja mehedki pole sugugi ühtemoodi, nii et loo pealkiri on pigem üldistus, koondportree.
Mees saab hakkama. Mees ei nuta. Mees teeb ära. Mees pingutab, niiet veri ninast väljas. Mees teeb, tühja juttu ei räägi. Sajad stereotüübid on tihtipeale meie sees ilma, et neid teadvustada võtaksime ja nende jäikuses kahelda suudaksime. Nii lihtsalt on. Kas nad on sisestunud isa, vanaisa või kõikide meeseeskujude sisemise peegeldusena, polegi nii tähtis. Oluline on see, mida mees võib endale lubada. Lubada võib muredest üle olla, neist mitte rääkida ja südamevalu viinas, spordis, saunas lahustada. Parajas koguses igaüht on ju täitsa tore, kuid sellest alati ei piisa.