Kulutasin Sanna Marini video lekkides suhteliselt palju aega guugeldamisele, et mida Soome peaminister siis ikkagi valesti tegi… Nii palju kisa ei saa ju tulla ometi ainult sellest, et poliitik napsutas? Poliitik! Lubage naerda!
Olles aga pool internetti läbi lugenud, oli tulemus endiselt sama – Sanna ei sattunud baarikaklusesse, ei kukkunud umbjoobes laual tantsides sellelt koos jookidega alla, ei tirinud endal kõigi nähes pükse maha, ei püüdnud mõnd vastassoost isikut oraalseksi välja pressimiseks vetsukabiini lohistada, niisama mõne võõra isiku kannikat pigistada ega amelenud ka ennastunustavalt samast soost tuttavaga, ta ei räusanud võõraste inimeste suunas rassistlikke märkusi ega istunud ka karmi promilliga autorooli.
Samuti ei leidnud ma kuskilt infot, et Sanna seal klubis „joogid autosse“ stiilis riigi raha eest tina oleks pannud. Kõik nimetatud tegevused on kusjuures asjad, mida on (k.a. üsna hiljuti) korda saatnud erinevad Eesti avaliku elu tegelased ning millest enamikke episoode on ka meedias rohkemal või vähemal määral kajastatud. Ühesõnaga. Inimene lihtsalt pidutses. Kusjuures, visuaalsel vaatlusel isegi mitte nii „metsikult“ ega „pööraselt“ nagu tabloidid väidavad, lihtsalt tantsiti nagu… Noh, ma ei ütleks, et nagu poleks homset, vaid nagu neil kellelgi poleks artroosi. Miskipärast ajab see kuivikuid närvi, sest nii polevat kohane. Mu meelest on täiega kohane, kui sul pole veel artroosi ja puusad endiselt liiguvad. Mina peaksin megakahtlaseks hoopis seda, kui minust noorem isik (Sanna Marin nimelt on minust kaks aastat, üks kuu ja kaks päeva noorem) võimaluse tekkimisel sõpradega ei tantsiks. Isegi, kui ta on peaminister. Ei, eriti, kui ta on peaminister, sest peaministri rollis tahaks näha elusat inimest, kes esiteks tahab ja oskab ka auru välja lasta ning teiseks on piisavalt aus, et oma inimlikkust mitte varjata.