Eestis on tööhõive määr üle 70 protsendi ja meil on osas sektorites karjuv töökäte puudus. Kuidas Tarmeko praegu hakkama saab?

Meil räägitakse millegipärast tööpuudusest, kuid Eestis ei ole üldse tööpuudust! Eestis on ainult tööjõupuudus. Kõik need, kes tahavad tööd teha, seda ka teevad. Kes ei taha töötada, need tööd ka ei tee.

Tarmekos on olukord keeruline. Ja mina olen tänulik nendele venekeelsetele Eesti elanikele, kes tänapäeval moodustavad Tarmeko töötajaskonnast juba üle poole. Eestlane naljalt enam tööstusesse tööle ei tule.

Aga need inimesed, kes on töötukassas arvel ja mõned neist on väga pikaajalised töötud? Milles on nende probleem?

Minu arvates on praegu võimalik Eesti vabariigis ära elada ilma tööd tegemata. Kui see ei oleks üldse võimalik ja toetusi ei oleks, küllap nad siis ikka tuleksid tööle. Töökohti on ju igal pool. Järelikult, kuidagi nad ju elavad ära, kuidas täpselt, ma ei tea. Ilmselt nad teevad musti tööotsi, osa saavad töötu abiraha mingi aja. Toetuste asi on käest ära läinud. Toetus ei tohiks olla pikaajaline ja peaks ikkagi motiveerima inimesi tööle minema. Aga praegu tundub, et need töötutoetused vastupidi, motiveerivad tööle mitte minemist.

Meil ongi valida, kas tuua lisatöökäsi välismaalt või muuta riik ja ka ettevõtted efektiivsemaks. Kust need vajalikud inimesed peaks tulema teie arvates?

Mina ei näe mujalt kui valitsussektorist. 2013. aastal oli valitsussektoris taandatuna täistööajale 130 000 inimest, 2021 aastal oli neid 120 000. Tundub, et 10 000 oleks nagu kuhugi kadunud. Samas on ka hõivatute arv valitsussektoris langenud 162 000-lt 157 000-le. Tundub, et kusagile on kadunud umbes 5000 hõivatut. Sama aja jooksul on valitsussektori äriühingutest kadunud ligi 16 000 töökohta. Tegelikult kogu kokkuhoid on toimunud avaliku sektori äriühingute arvelt! Ehk bürokraatia ja valitsussektor on tegelikult ainult kasvanud. Aga just seda tuleks tõmmata kokku!

Väga lihtne arvutus: 10 000 inimese palgakulu valitsussektoris on aastas ca 300 miljonit eurot. Samal ajal meil räägitakse, et kõrghariduses on puudu 100 miljonit aastas, et keskmaa õhutõrje maksab 350 miljonit jne. Teeme vähendamise ära!

Kui täistööajale taandatuna on 120 000 ja hõivatuid 157 000, siis järelikult 74 000 inimest töötavad valitsussektoris poole kohaga. See on peaaegu pool valitsussektori hõivatute arvust. Järelikult neid töökohti ei ole lihtsalt nii palju vaja.

Näide oma oma kodulinnast, kus 2016. aastal oli Tartu linnavalitsuse avalike suhete osakonnas 12 inimest. Praegu on 15. Mida hädavajalikku teeb seal 15 inimest?

Kas te usute, et need inimesed, kes praegu avalikes avalikus sektoris töötavad, kasvõi need Tartu linnavalitsuse PR-töötajad tuleksid teie juurde tööle?

Kui neil ei oleks muud varianti ja kui valitsussektoris ei loodaks kogu aeg juurde pseudoametikohti, küll siis nälg ajaks. Eestis ei ole tööpuudust, aga me peame üleval tuhandeid töötuid. Tegelikult väga paljud inimesed töötavad ju mustalt ja saavad ümbrikupalka. Ja selle üks oluline põhjus on väikevõlglaste suur arv Eestis, väidetavalt ca 80 000 inimest. Võib-olla need inimesed ei taha ametlikult tööle minna, sest kohtutäitur võtab palga ära. Seal on väga suur reserv. Kui panna kõigile väikelaenudele intressi lagi, näiteks 15 protsenti, siis ilmselt tooks see võlgnike arvu alla ja võib-olla mingi osa neist asuks ametlikult tööle.

Eestisse on põgenenud Ukrainast venelaste agressiooni eest üle 50 000 inimese. Enamik neist lapsed ja naised. Kas me peaks põgenike suhtes olema nõudlikumad, et nad kiiremini töö leiaksid?

Sõjapõgeniku suhtes on minu meelest ebaeetiline olla karm. Pigem tuleks neid aidata tööle saada. Tarmekos töötab praegu seitse Ukraina sõjapõgenikku.

Eesti on praegu inflatsioonikeerises ja hinnad tõused. Tunnetate seetõttu ka palgasurvet?

Ettevõtete raha tuleb tegelikult ju klientidelt. Kui kliendid on nõus kõrgemat hinda maksma, siis saab tõsta inimeste palku. Teine võimalus on efektiivsuse kasvatamine, automatiseerimine ja digitaliseerimine. Me oleme vähendanud oma töötajaskonda viimase kümne aasta jooksul ligi 100 inimese võrra ja sellest suur osa tulenebki automatiseerimisest.

Palgasurve on ettevõtetele suur. Energia ja toormete hinnad kerkivad. Kuid näiteks Rootsis ja Soomes on elekter odavam kui Eestis. Milline saab olema meie konkurentsivõime lähiaastatel?

Elektri hind on täielik katastroof. Tundub, et varsti töötame ainult selleks, et maksta elektri eest. Arvan, et mingid ettevõtted võivad seetõttu ka kaduda. Kaugkütte hind püsib tänu kohalikule küttepuidule veel mõistlikul tasemel, aga kunstlike raiepiirangute tõttu on ka selle hind tõusuteel.

Kas me vajame avaliku sektori tõhususe auditit või mingit selget tabelit, kuhu ja kelle jaoks maksumaksja raha kulub?

Ma vaatasin selle intervjuu jaoks avaliku sektori viimaste aastate aruandeid. Eelmise aasta oma on tehtud oluliselt segasemaks kui varasemad aruanded. Enam ei leia lihtsalt avaliku sektori koosseisu, selleks peab tegema mitu klõpsu, jõudma rahandusministeerium kodulehele ja sealt saad neid numbreid vaadata. Järelikult nad ise tajuvad seda, et need arvud võiksid ühiskonda häirida.

Ma arvan, et siin ei olegi vaja eraldi auditit teha. Mina laseksin kohalike omavalitsuste kontoritest kõigepealt pooled inimesed lahti ja siis hakkaks auditit tegema. Pole vaja ju auditit mõistmiseks, et Tartu linna avalike suhete osakonnas on 15 töökohta kaugelt liiga palju? Vaja on võtta osakonnad järjest ette.

Vanasti, kui ma olin veel Tartu volikogus, siis ma teadsin natuke rohkem linnavalitsuse osakondade tööst. Mitmed osakonnad tunduvad olevat märgatavalt kasvanud. Milleks need inimesed seal raekojas istuvad? Ega nemad ju ei käi ju abivajajatele toidupakke viimas või kedagi hooldamas. Nemad ainult määravad ja juhendavad. Ja neid juhendajaid tuleb kogu aeg juurde. Aga neist, kes läheksid abivajajaid hooldama, on ju krooniliselt puudus.

Ja küll ka riigiasutustes saaks päris palju ametikohti kaotada, kui neid asutusi ühiskonna huvides juhtida. See lõputu digitaliseerimine peaks ju ka mingit kuluefektiivsust tõstma, aga seni pole näha. Seni kasvab vaid bürokraatia.