Edasi podcastis on külas just Pakistani pealinnast Islamabadist saabunud Krisli Melesk, kes on esimene K2 tippu jõudnud Eesti naine. Uurime, kuidas jõudis loodusmatku nautiv Krisli mõtteni ronida planeedi kõrgematesse tippudesse, mida on see harrastus talle õpetanud ja kuidas mõtteviisi kujundanud, milliseid soovitusi on tal mäe otsast tulles kaasinimestele ning millised on tema enda edasised unistused ja väljakutsed, kuhu minna.
Valitud mõtteid:
- Minu jaoks on pakkimine stressirohkem, kui mäkke ronimine. Ma reisin päris palju ja võiks arvata, et aja jooksul läheb kergemaks, aga minu jaoks see ülesanne ei lähe lihtsamaks. Mägironimine, vastupidi, on alati aga uudne ja meeldiv kogemus.
- Ma sõna “vallutama” ei kasutaks mägironimise puhul, kõlab imelikult. Ma ise olen rohkem selline rahulikult teekonda nautiv mägedes käija. Tippu saamine on boonus ja muidugi eesmärk, aga samamoodi on allatulek, eluga tagasitulek. Mulle meeldib väga ka protsess, mis käib eksepeditsiooniga kaasas – laagrielu, meeskonnana tegutsemine.
- Ma ei ole mitte kunagi ega kordagi mõeldnud, et pean iga hinna eest tippu jõudma, see ei ole nii oluline, sest alati saab uuesti proovida või minna teistele mägedele. Olen endale selgeks teinud, et kui on tervisemure või pole vaim õige vms, siis kohe räägin giidile, ma ei pane ennast eluohtlikku olukorda. Minuga samal ajal K2 peal hukkusid paar ronijat, üks hukkunutest oligi terviseprobleemiga, ta oli jäänud ühel hetkel lihtsalt köie otsa rippuma.
- Tipus olles on pigem argised mõtted. Seekord jõudsime sinna pilkases pimeduses ja siis pigem tunned kellegi teise rõõmsa oleku üle headmeelt. Aga tipus olles on muidugi õnnetunne, et “vau nüüd ma olengi siin!”, aga selle kõrval argine mõte oli, et “oi, nüüd ma pean siit ju tagasi minema.” Ma tegelikult seda alla minekut kartsin rohkem, kui üles minekut.
- Mäel olemine muudab inimest, ma ise olen palju kannatlikumaks muutunud ja see kandub üle ka tööellu. Mäel olek on meeskonnatöö ja see õpetab erinevate inimtüüpidega hakkama saamist ja mõistmist, seal on ju eri riikidest inimesi, kõigil eri kombed.
- Üldiselt üritan muul ajal elada üks päev korraga ja võtta igast päevast, mis võtta annab. Pole mõtet väga pikalt ette planeerida, nagu see K2 ka tuli. Võib-olla mõned inimesed planeerivad minekut aastaid või kuid ette, mul ehk tuli kuu aega. Samas… asjad lähevad nagu need peavad minema. Ja tänu sellele nad tulevad paremini välja ka, kui liiga palju ette ei muretse.
- Inimestele soovitan olla rõõmsameelsem, mitte võtta kõike liiga tõsiselt, olla aktsepteerivam üksteise suhtes, igaühel on oma arvamused ja elustiil, ei tasu teisi maha teha. Inimesed on erinevad ja sellest tuleb rõõmu tunda, sellest saab õppida. Oleme avatumad ja positiivsemad, niimoodi lähevad asjad palju paremaks.
“Tagasi” on Edasi podcast, kus kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits kohtub Eesti kultuuris ja elus silmapaistvate isikutega ning puudutab vestluse käigus ka neid teemasid, millele mõtleme, aga millest võib-olla ei julge juttu teha.
