Valdur Mikitalt suve alguses ilmunud raamat “Mõtterändur” on niivõrd tummine ning oma eklektilisuses lugeja mõtteid, tundeid üles-alla hüpitav, et seda võib manustada vaid lonksukaupa! Nii ei ole “Mõtterändurit” võimalik lugeda kui juturaamatut, sest see on justkui kontsentraat – peab lahustama!
See raamat on kange kraam, mille ületarbimine võib põhjustada erinevaid kõrvaltoimeid. Surinatest varbaotstes kuni kuminani sisekõrvas. Mõni mõte voolab otse läbi puusadevahelise sakraaltšakra! Osa mõtteid aga jäävad kauemaks pähe lendlema, nagu nahkhiired, kes elumaja pööningule sisse kolinud (laenasin selle metafoori Mikita enda elust – tema talumaja seina sisse olla just nahkhiirtekoloonia kolinud ning kirjanik olnud algul nende häältest ehmunud, pidades neid vaimudeks!).