Hardo Pajula. Viimane hüpe

"Lord Jim" raamatu esikaas, fragment. Allikas: Oxford World's Classics

Kui kultuuri põhi praguneb, vajab meie kujutlusvõime uusi arhetüüpilisi anumaid. Uuestisünniks on kaks võimalikku teed: Ateena ja Jeruusalemm. Viimase peale pole mõtet aga loota –  see on meie valitseva maailmavaatega liiga sarnane, inspiratsiooni tuleks otsida meie elulaadi teisest suurest allikast: kreeka mütoloogiast.

„Ma soovisin, et oleksin võinud surra,“ karjus Jim. „Tagasi minna polnud võimalik. Olin hüpanud kui kaevu – igavesse sügavasse kuristikku…“ Need read pärinevad 1900. aastal ilmunud Joseph Conradi romaanist „Lord Jim“. Raamatu peategelane, auriku Patna kapteni esimene abi on hüpanud koos teiste laevaohvitseridega päästepaati ja jätnud 800 reisijat saatuse hoolde. Imekombel avastab Punasel merel sihitult triiviva aluse Prantsuse sõjalaev, Patna pukseeritakse lähimasse sadamasse ning kogu lugu saab avalikuks. Kaks kolmandikku raamatust räägib Jimi katsetest oma süükoorma all ellu jääda. Modus vivendi on laias laastus ühesugune: ta pageb oma nime saatva halva kuulsuse eest tsivilisatsiooni eest järjest kaugemale. Lõpuks leiab ta enda Patusanis, muust maailmast äralõigatud pärismaalaste riigikeses ja tõuseb seal hõimuliidriks. Patusanis saab temast tuan Jim – „mis on sama hea kui lord Jim“. Paraku ei lase valge maailm Jimist lahti. Mõne aja pärast tuleb Patusani rüüstama Browni-nimeline seikleja. Jim teeb ta tagasitõrjumisel saatusliku vea ning maksab selle eest oma eluga.

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (33)