Juulis jätkusid maailma tipp-poliitikute kokkusaamised, millele andsid hoogu juunilõpu G7 ja NATO tippkohtumised. Ühelt poolt kiirustas EL enne puhkuste hooaja algust tegema ära pooleliolevad olulisemad otsused seoses sõjaga Ukrainas ja teiselt poolt pingutasid ka vastasteljeriigid. Samal ajal tõmbub USA üha enam sisemisse poliitilisse vastasseisu, mille lahendustest oleneb paljus ka meie tulevik.
Raivo Vare kuuülevaade maailmapoliitikas toimuvast.
ELi sanktsioonid ja gaasi kokkuhoiukavad
EL kiirustas veel enne algavat suvepuhkuste perioodi realiseerima juba G7 tippkohtumisel välja käidud ideid. Kui Vene nafta hinnapiiri kehtestamise läbirääkimised veel jätkuvad, siis Vene kulla importimise osas tehti otsus ära. Samuti täpsustati selle, järjekorras juba 7. sanktsioonide paketi raames seni kehtestatud sanktsioonide rakendamise mängureegleid ning laiendati veelgi personaalselt sanktsioneeritud isikute ja ettevõtete ringi. Ühtlasi andis selle olemuslikult lahjavõitu paketi, mida on hakatud kutsuma ka 6,5-paketiks ja Brüssel ise pigem häbelikult „maintenance and alignment“ elik korrashoiu ja kohaldamise paketiks, vastuvõtmine võimaluse vältida nii raskeid vaidlusi, nagu oli 6. paketi puhul ning mitte lasta neil vaidlustel lükata edasi puhkuseperioodi saabumist. Lisaks tekkinud ohu tõttu toiduainekriisiks maailmas seoses Ukraina vilja väljaveo blokeerimisega Venemaa poolt ja ka viimase enda vilja väljaveo teatud raskustega, anti toetus ÜRO algatatud sellealast olukorda muutvate kokkulepete saavutamisele ja omalt poolt deklareeriti selgelt ja ühemõtteliselt, et EL-i-poolsed sanktsioonid ei laiene Ukraina ja Venemaa teravilja ja muude toiduainete ekspordile. Muuseas, USA pole kunagi seda valdkonda sanktsioonidesse lülitanud.