Hiina kasvatab oma mõju autoritaarse riigikorraga Lähis-Ida riikides. Mida peaks tegema lääneriigid?

Euroopas ega USA-s pole ühelegi välispoliitikaga kursis olevale inimesele võõras ohutunne, et Hiina mõjust saavad mujalgi tugevust juurde autoritaarsed ja inimõigusi eiravad riigikorrad. Ühes kasvava tähtsusega ja suure potentsiaaliga regioonis Euroopa külje all võetakse Hiina mõju kasvu pigem rõõmuga vastu. Nimelt pakub Hiina alternatiivi muudele võimukeskustele Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas (MENA) ning näeb võimalusi seal, kus lääs näeb probleeme. Antikolonialistlikku sentimenti ära kasutades täidab Hiina niimoodi autoritaarsete kalduvustega režiimide juhitud riikide tehnoloogilise ja investeeringute vaakumi.

Oma paiknemisega Vahemere, Punase mere ja Pärsia lahe vahel on MENA Hiinale võtmetähtsusega. Siinsed sadamad annavad lisajuurdepääsu Euroopasse ja Aafrikasse*, mis on Hiina kaubandus- ja naftateedele vajalikud. Regioonist tuleb ligi 45% Hiina imporditavast toornaftast ja 2020. aastal sai Hiina turul juhtivaks naftaimportööriks esimest korda Saudi Araabia. Lisaks Egiptusele on Hiina diplomaatia ja investeeringute areene olnud strateegiline Magribi regioon, see on pikendus Hiina nn Siiditeele (Belt and Road Initiative’ile).

Hille Hanso

Hille Hanso on Türgi ja Lähis-Ida välis- ja kaitsepoliitika kommentaator ja analüütik, vabakutseline teleprodutsent, ajakirjanik ja inimõiguslane. Muuhulgas uurib ja kajastab ta aktivismi ja inimõiguste olukorda üle ilma. Hansol on magistrikraad Lähis-Ida uuringutest Istanbulis, kus ta ka suurema osa ajast elab. Loe artikleid (14)