Juuni lõpus toimus EKA galeriis selle senist programmi arvestades ootamatult kaalukas kunstisündmus, etendusega „Protopopopoformancoepost“ esines legendaarne Austria rühmitus Gelitin, kollektiiv, mida on kutsutud naljakaimaks poistebändiks kunstimaailmas. Sündmuse ja rühmituse tähendust avab kunstikriitik Hanno Soans.

Rühmitus ilmus rahvusvahelisse kunstiellu 1990. aastate alul Gelatini nime all. Et toonases kunstipildis domineeris apolloonilis-ratsionaalset loomeloogikat väärtustav neo-kontseptualism, mõjus Gelatin algusest peale dionüüsilise kaosekuulutajana. Grupi viljakat sisedünaamikat hoiab käigus loojate erinev hariduslik taust – rühmituse moodustavad kunstnik Ali Janka, politoloog Wolfgang Gantner, insener Florian Reitner ja kunstnik Tobias Urban. Erinevaid lähtepositsioone seob reibas kretinism, püüd kaotada eraldus publiku ja esinejate vahel ning pakatav iroonia kõige pretensioonika, üleva ja puritaanse suhtes. Gelitini tööd, olgu tegu siis skulptuuride, installatsioonide, sekkumiste, plastiliinimaalide, eksperimentaalfilmide, osalusplatvormide või etendustega –  žanripiire rühmitus ei tunnista – suudavad vaataja mugavalt reflekteerivast mõttemallist välja raputada, seades ta üha uuesti ja uuesti silmitsi eksistentsi alasti totrusega. Gelitini kompromissitu liit infantiilsusega peaks igas vaatajas kõnetama argieluhallis kaotsi läinud sisemist last. Need neli keskealist valget heteromeest, vähemalt nii nad mulle tundusid, on oma etendustes kväärid kui kuradid, astudes kõigele didaktilisele vastu lakkamatu koogamise, lödistamise, plätserdamise ja otsekohese kotihigihuumoriga.