Avaldame viimasel ajal aina kurvemaks muutuva ukrainlanna Ljudmilla jagatud emotsiooni.

Tekst on esmalt ilmunud Inessa Josingu sotsiaalmeediakontol ja avaldame selle autori nõusolekul koos tema kaastekstiga.

On suvi. Ning meilegi saabunud murukrõbe olgu-jäädav-meile-päike hooaeg. Puhkused, inimesed tšillivad randades, reisivad Euroopas või palmisaartel ning joovad tüünetel õhtutel kuskil hubasetel terrassidel jahedat proseccot.

See kõik ongi muidugi hea ja normaalne.

Ning jah, see va Ukraina ja sõda pole enam… noh.. trendis. Paljud on sellest sõjajutustki juba väsinud ning sinikollaseid lindikesi ei kanta ka enam na õhinal oma kraenurkadel. Kes suudakski taluda halbu uudiseid 24/7, lisaks neljas kuu jutti. Jajahh.

“Miks me peaksime muudkui sellest mõtlema?” küsivad minult ühed. “Aga me juba tõime kõik oma vanad asjad kappidest ära neile. Mida veel?” küsivad teised. Ega ma ütlegi midagi. Aitäh kõigile. Ka neile, kes tõid vaid vaarvanaema vanad püksid. Tõesti. Igaüks omamoodi ikkagi panustas. Aitäh!

Samas tore, et ikkagi on jäänud ka mingi punt neid, valdavalt vabatahtlikke (“peast juba pisut ukrainlasi”), kes ikkagi jätkavad. Oma tegevust või missiooni või ei teagi, kuidas seda keegi nimetab – igal juhul jätkavad. Osad, kes siis punuvad väsimatult juba vist tuhandeid ruutmeetreid kaitsevõrke või need, kes teevad isekeskis vaid oma ringis kampaaniaid kogumaks Ukraina võitlejatele varustust, haavatutele medtarvikuid või koguni autosid, ka need, kes saadavad koormate kaupa koerakrõbinaid sealsetele koduta loomadele või sellised, kes käivad ikkagi ja vaibumatult oma tugiperede juures lihtsalt läbi, aitamaks neid jooksvalt küll töölepingute või arstiaegadega, kolimiste ning mingite asjade hankimistest rääkimata. Või siis need, kes sõna otseses mõttes võitlevad. Võitlevad aga siinse bürokraatia ning kohalike ametnikehingekestega, et viimastest keegi siinsetele ukrainlastele lihtsalt niisama kotti pähe ei tõmbaks (ja seda tehakse siiski üksjagu, kuid see on lausa eraldi jutt).

Needsamad vabatahtlikud ei väsi, nad ei virise, nad ei küsi ka, et “miks mina”. Nad lihtsalt endiselt teevad seda, mis teevad, sest tunnevad, et nii on õige. Kogu lugu.

Kuid mitte sellest kõigest ei tahtnud ma rääkida…

Panen täna lihtsalt ühe viimasel ajal aina kurvemaks muutuva ukrainlanna Ljudmilla jagatud emotsiooni, mis polnudki esmaselt avalikuks avaldamiseks. Kuid see siiski väga puudutas mind ja ma küsisin kas võin selle tõlkida ja üles panna. Ta lubas ja siin see siis on.

***

Oleme ukrainlased

Tundub, et meid on justkui juba võimatu maha raputada, kuid ka koos elada on meiega raske. Tõepoolest, me saame olema tõsiseks probleemiks ilmselt veel pikka aega. Nii te ju ütlete tavaliselt, kui soovime teilt üürida korterit. Teie aga justkui ei tahaks seda meile anda. Te ei anna väga hea meelel meile ka tööd ja mõned meie CV-d lõpevad teie jaoks juba real “elukoht” või “töökogemus”.

Samas oleme me ilma jäänud kõige väärtuslikumast, mis meil oli, ja seetõttu tunnemegi me end peegelpildis nüüd juba vaevalt ära. Meil pole meie kodu. Kodu pole enam! Kui see teadvustus lõpuks meieni jõudis, läks meis midagi justkui katki. Ja just seetõttu näeme me nüüd sageli välja nagu kõndivad arusaamatused. Kuskil saime taas midagi valesti aru, kuskil ei kuulnud õigesti, pöörasime ehk valele poole või ei leidnud õiget tänavat.

Me oleme tihti haiged ja me ummistame oma kaebustega teie haiglaid. Ja te muidugi ravite meid, kuid me ei tervene. Meid ei ravi mingil põhjusel need ravimid, meie luumurrud ei taha kokku kasvada ning ka köha ei kao ikka veel kuidagi ära. Meil on raske, aga me ei tea ka ise, mida nüüd tegema peaks. Oleme teie jaoks veidrad. Kuigi oleme lihtsalt ära eksinud.

Tegelikult on ajaloos juba olnud ära eksinud põlvkondi, kuid meie – me ei ole nemad. Ei, paljudel meist on juba uued elamised, paljudel on veel järel mingi vara… Te oleksite pidanud nägema, kuidas me tönnisime vanade jopede ja pükste kohal, mis saabusid kodunt kokkukägardatud pakkides.

Oma eelmises elus me võibolla ajasime nina püsti ja ütlesime, et me ei kanna mõnda talvejopet üle ühe hooaja, kuid selles siinses uues elus pakime need samad joped värisevate kätega lahti ja peidame näo sinna voltidesse. Meie asjad lõhnavad kodu järgi.

Teil pole ilmselt aimu, mis tähendab justkui kuulda mineviku lõhna, mida pole enam olemas. Isegi neil, kellel on uues kohas kõik enam-vähem korda läinud, pole peamist – nende olemust. Meid tõmmati justkui koos juurtega vanast maast välja aga ümber istutada unustati. Oleme nagu lilled, mis on müügiks – väljakaevatud juurtega varred, millele on külge kleepunud mullaklombid. Tavaliselt pannakse need mingisse vähese veega pakendisse ja jäetakse sedaviisi uut omanikku ootama.

Oleme teile muidugi tänulikud teie külalislahkuse ja hoolitsuse eest. Kuid meie endise maa jäänused, mis on meie hinge külge jäänud, ei anna meile ikkagi võimalust siinses uues kohas õnnelikuks saada. Millegipärast on selgunud, et me ikkagi ei sobi millegi muuga peale omaenda linnade ja maa.

Teil on ilmselt raske mõista, mida me kogeme. (On hea, et te ei ole meie asemel!) Teile võib tunduda, et oleme rumalad ja kapriissed. Kuid me pole. Me lihtsalt tõesti ei saa ikka veel endast üle. Tundub, et võiksime ka käega lüüa – meid ju pole enam seal. Kuid me ei saa, sest seal on meie vanakesed, on meie kodud, kus veel tiksub ehk meie poolt maha jäetud kell. Seal on ehk meie lilled, mida kastavad naabrid. Kui nad veel elus on.

Ning just sinna me tahamegi tagasi minna nii tugevasti, et jääme haigeks ega tervene. Meid ei murra siinne ebatavaline kliima ega külmal ajal soojade riiete puudumine. Meid sööb seestpidi seesama igatsus. Seega seni, kuni me ei saa osta piletit sinna koju, ei ela me justkui ikkagi täielikult. Kusjuures paljud ei saa sellist piletit enam kunagi osta. Sest kellegi kodu tehti täiesti maatasa ja kellelgi rööviti tühjaks viimse pisiasjani. Sinna naasemine tähendab lihtsalt end surmamist.

Looja, päästa vähemalt see, mis on alles jäänud meie linnadest!