Edasi podcastis “Tagasi” on Mikk Pärnitsa külaliseks kirjanik, japanist ning kultuuriteoreetik Rein Raud. Jutuks tulevad vandenõude sotsioloogilised põhjused, inimeste usaldamatus võimuinstitutsioonide vastu ning kuidas keerulises maailmas ellu jääda.

“Tagasi” on Edasi podcast, kus kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits kohtub Eesti kultuuris ja elus silmapaistvate isikutega ning puudutab vestluse käigus ka neid teemasid, millele mõtleme, aga millest võib-olla ei julge juttu teha.

Mõtteid vestlusest:

• Poliitikas meil tegelikult ei ole palju muid valikuid, kui usaldada oma legitiimseid institutsioone. Loomulikult mitte piiritult, sest kontrollimehhanismid peavad ka olemas olema. Vabas ühiskonnas üldiselt ajakirjandus saab sellega hakkama.
• Vandenõuteooriate tekkimisel on üks oluline faktor mu arvates asjade keerulisus. Ehk, mida lihtsam on ühiskonnakorraldus, seda vähem on põhjust niisuguste absurdsete teooriate tekkeks. Mulle tundub, et vandenõuteooriate kuldaeg hakkas tegelikult kuskil 19. sajandi lõpupoole vist peale ja see oli ka see koht kus poliitiline võim hakkas neid enda huvides ära kasutama. Mulle näib, et murdepunkt on see, kui ühiskond muutub liiga keeruliseks, et üks inimene saaks sellest üksinda aru saada.
• Mida tugevamini on võimukruvid kinni keeratud, seda raskem on ühiskonnal hingata ja seda pakitsevam on vajadus sellest välja pääseda. Erinevate salaühingute, ordude kujunemise ajalugu on päris pikk. Me teame näiteks, et ka Lenin uuris raamatukogus põhjalikult jesuiitide ordu ülesehitust, selleks, et aru saada, kuidas tema kommunistlik partei peaks toimima jne.
• Vandenõuteooria juurde kuulub veel üks oluline dimensioon, st me saame vandenõu alusel kellelegi midagi süüks panna ja selle abil midagi ära seletada. Ehk, ühiskonnas toimuvad keerulised protsessid, nende õige seletus oleks liiga keeruline ja nõuaks liiga palju omavahel seostamatute protsesside ühendamist ja väga suurt pilti, mida praegune haridussüsteem kahjuks tõrjub, ja selle asemel ongi märksa lihtsam leida vandenõuteoreetlisi vaateid.
• Igas ühiskonnas on alati mingisugune hulk inimesi, kes tunnevad, et nad on ära teeninud palju paremat saatust, kui see, mis neil on. Mõned võib-olla tegelikult ka on, aga me alati ei tea: mõned inimesed satuvad sellistesse seisunditesse oma lollide valikute tõttu, mõned hindavad oma andeid ja võimalusi tegelikult üle.
• Minevikuihalusest. Prantsuse filoosof Lyotard on öelnud: “Ärge tahtke lihtsust, lihtne juba oli.” Mingid asjad on pöördumatud, näiteks internet, see võib küll kunagi informatsiooni ülekülluse tõttu üle kuumeneda, aga see on meie elu ja ühiskonnakorraldust muutnud juba nii suurel määral, et sinna internetieelsesse aega me mitte kuidagi tagasi ei pääse. See on natuke selline üsasse tagasi tahtmise nostalgia. Tahaks jälle laps olla, et kõik oleks lihtne. Et poleks neid keerulisi küsimusi nagu kliima ja pagulased ja sõda. Tõmbaks teki üle pea ja ootaks, kuni see kõik üle läheb. Et oleksin väike laps jälle, et saaks vastutust lahti. Täiskasvanud inimest aga iseloomustab see, et ta on võimeline vastutama, seepärast ta täiskasvanu ongi.
• Ma üldse ei ole rahul sellega kuidas meie riik kohtleb puuetega inimesi ja nende hooldajaid, sellepärast, et põhimõtteliselt võib selline saatuselöök, mida mitte keegi ise ei ole endale põhjustanud põhjustab lihtsalt selle et inimene lülitub lapse või sugulase hoolitsemise pärast aktiivsest elust välja.
• Mida saab inimene n-ö koduste vahenditega ise teha, et jääda tervemõistuslikuks? Kuulata ära ja esitada küsimusi. Ohtlikud pole mitte need, kes pole lugenud mitte ühtegi raamatut, vaid inimesed, kes on lugenud vaid ühte raamatut ja arvavad, et saavad sellest vastused kõikidele küsimustele.