Avaldame Edasi novellikonkursil žürii äramärkimist pälvinud Piret Palutederi novelli “Õunamähkurid”. Selle ja valiku teisi konkursil osalenud lühijutte leiab ka juunis ilmuvast Edasi novellikogust. Põnevat lugemist!

Jalgrattur kihutas linnast välja viival asfaltteel. Päev oli reipalt alanud. Jõuliselt tallas ta pedaale ja hingas sisse hommikukarget õhku. Jalgratturile oli linnake ja lahke külalistemaja väga meeldinud. Enne suurele maanteele keeramist heitis ta pilgu tagasi. Linnaelanikud tegid oma hommikusi toimetusi. Kohvitassid aurasid, kraanid solisesid, uksed paukusid. Inimesed ruttasid tööle ja kooli. Üle keskväljaku sahisesid puhastusteenistuse traktorid, mis oleks pidanud oma töö juba olema lõpetanud. Inimesed taandusid suuri tolmuimejaid meenutavate sõidukite eest väljakul kasvava õunapuu alla.

Niikaua, kui inimesed mäletasid, oli linna südames kasvanud jändrik õunapuu. Mitte eriti suur, aga välimust arvesse võttes väga eakas. Seda kinnitasid jässakas tüvi, korpas koor ning sammaldunud oksad. Õunu puu igal aastal ei kandnud. Oli see tingitud ilmastikust või muust, aga kolm aastat jättis ta alati vahele. Kui tuli neljas aasta, kandis puu rikkalikku saaki. Õunad olid suured, magusad ja mahlased. Linnaaednik üritas puud väetisega turgutada, lõikas oksi ning kraapis hoolsalt sammaldunud tüve, aga saaki andis puu järjekindlalt igal neljandal aastal. Linnarahvas armastas puud väga. Eriti meeldis ta kõigile kevadel ja kandmisaasta sügisel. Vahetevahel oli probleeme huligaanidega, kes oksi murdsid, ning õlut täis kodanikega, kes WC-ni ei jõudnud, või  koeraomanikega, kes lubasid oma lemmikutel puutüvele jalga tõsta. Linnavalitsus pakkus puu kaitsmiseks koerte, kurikaelte ja pissijate eest välja idee katta puu klaaskupliga. Mõte poolthääli ei leidnud ja puu kasvas vabas õhus edasi. Oli koduks lindudele ja putukatele, puhkepeatuseks liblikatele, ronimisrõõmuks lastele ja kassidele. Suvisel keskpäeval pakkus puu varju päikesepiste-eelses seisundis olevatele inimestele.