Kreml ei peta kedagi teist peale ajupestud putinoidide väitega, et Venemaa võitleb “fašismiga”. Kogu maailm näeb, et Venemaa on muutunud Natsi-Saksamaa sarnaseks agressoriks.

Natukenegi arukad venelased, sealhulgas Kremlis, mõistavad tõenäoliselt ajaloo paratamatut kordumist selles mõttes, et fašistliku agressiooni ohver, kellel on ülitugev kaitsetahe ja keda toetab poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt tugev vaba maailm, lõpuks võidab.

Fašismi sildi kleepimine Ukrainale, tegelikult ka Rootsile, Soomele, Balti riikidele ja teistele, ei muuda sisuliselt mitte midagi. See lihtsalt näitab, kui primitiivselt haledaks ja naeruväärseks on Kremli propagandamasin muutunud.

Kiievi all toimusid veebruari lõpus ja märtsis lahingud, mida saab võrrelda piltlikult Moskva kaitsmisega oktoobrist 1941 kuni jaanuarini 1942. “Fašistlikel kiskjatel” (kasutades nõukogudeaegset väljendit) ei õnnestunud agressiooniohvri pealinna ära võtta. Nad olid sunnitud taanduma ja oma õnne otsima Donbassis ja Lõuna-Ukrainas. Mariupolit saab võrrelda sümboolselt vapralt kaitstud Stalingradiga või Leningradi blokaadiga.

Agressori ja ohvri suuruse ja jõudude vahekord on kahjuks teine, kui Teises maailmasõjas. Kuid ohver on erinevalt Nõukogude Liidust demokraatlik riik, mis jääb pärast sõja lõppu eesriidest läände, vaba maailma rüppe.

Venemaa despoodi 9. mai kõne Punasel väljakul tõi taas kord välja, mis kriibib tema ja teda toetavate venekeelsete inimeste hinge kõige enam. See on alaväärsuskompleks, mis on tingitud allajäämisest USA-le ja kogu demokraatlikule läänele.

Nõukogude Liit püüdis külma sõja ajal hoida poliitilist, sõjalist ja tehnoloogilist pariteetsust USA-ga, mille väljundiks olid Varssavi Pakt ja kommunistlik blokk üle maailma, tuumarelvade arv ning kosmose vallutamine. Nõukogude Liidule osutus saatuslikuks nii valitsemissüsteem kui ka majanduslik ja tehnoloogiline mahajäämus. Vladimir Putini režiim kõnnib samal rajal ning astub sama reha peale.

NATO on Putini ja putinoidide keskne vihaobjekt, sest allianss kindlustab Euroopa demokraatlike riikide – diktaatori keeles USA “satelliitide”- kaitse ja sõltumatuse. Moskva võib teatud Euroopa Liidu riikidega manipuleerida, ta saab neilt miljardeid eurosid gaasi ja nafta eest, kuid ta ei suuda kedagi kontrollida. Tegelikult isegi mitte oma ainsa vasalli läänesuunal, Valgevene, mis pole seni Ukraina vastu sõtta läinud. Lõpuks ühineb ka Viktor Orbani Ungari naftaembargoga, kus ta pääseb.

Põhja-Atlandi allianss toetab Ukrainat üha moodsamate ja tõhusamate relvade ja laskemoonaga, lisaks suurele majandus- ja humanitaarabile. USA, Suurbritannia, Eesti, Türgi, lõpuks ka Saksamaa ja paljude teiste liitlaste poolt Ukrainale antud või müüdud kaitserelvastusega on hävitatud tuhandeid ühikuid Vene sõjatehnikat ja tapetud tuhandeid sõdureid.

Venemaa kõige suurem kaotus on siiski suutmatus ennast kehtestada ja seda tuumariigina, mida kõik peaksid kartma. Sõda tegi ilmselgeks, et Venemaa on vaatamata oskuslikule imagoloogiale siiski paljas ning Ukraina riik, rahvas ja kultuur on tugevad ja püsivad. Mõlemad on Putini õudusunenäod. NATO kontekstis seegi, et Soome ja Rootsi liituvad peatselt alliansiga.

Sellel taustal on üpris selge, et kollektiivne Putin haub kättemaksu NATO-le nende kõikide (enda poolt tajutud) alanduste eest. Kas meil on midagi parata, kui erinevate rahvaste tahe elada vabaduses ning teha vabu valikuid, näiteks liituda NATO ja/või Euroopa Liiduga, on Venemaa jaoks suur alandus? Kas me peaksime kõik loobuma oma vabadusest ja demokraatia taotlustest, sest Venemaa peab neid ärritavaks russofoobiaks?

Kremli peremees ootab NATO-le koha kätte näitamiseks hetke, mida võib-olla ei tulegi, sest tal on veel kuid või aastaid käed-jalad tööd täis Ukrainas.

Moskva lähiaja ehk suvised eesmärgid on haarata sõjaline initsiatiiv, vallutada kogu Donbass ja edasi tungida Transnistriani, ning säilitada näilist normaalsust Venemaal, kohanedes majandussanktsioonidega või neid mööda hiilides. Lääne ja Ukraina kohus on takistada Venemaa eesmärkide täitumist. Kuid kogu lääs peaks kõigepealt saama üle kartusest Putini kaotuse pärast, mis tähendab sisuliselt hirmu tuumarünnaku ees.

Mõned analüütikud arvavad, et Venemaa suudab ennast koguda ja NATO-t (uuesti) ohustada alles kolme kuni viie aasta pärast. Kes seda teab. Ei tea sedagi, kas siis või hoopis järgmisel sügis-talvel on Venemaa eesotsas ikka Putin või keegi teine, Putinist parem või halvem riigijuht.

Oluline on silmas pidada, et Venemaa elanikkond (ja mujal elavad venekeelsed inimesed) on väga suures osas niivõrd ajuloputatud ning lääne ja Ukraina vastase vihaga immutatud, et nad ei muutu väga pika aja jooksul.

Selleks oleks vaja denatsifitseerimist, nagu teostati Saksamaal peale Teist maailmasõda. Et putinoidid oleksid näiteks sunnitud istuma iga päeva mitu tundi kinos ja vaatama originaalkaadreid sõjaõudustest, mida nende “kangelased” Ukrainas toime panid. Kuid seda ei toimu kunagi, sest Venemaad keegi ei okupeeri (ei tahagi okupeerida) ning nemad ise seda ei tee.

Seega järgneb Putinile tõenäoliselt uus Putin, sest Venemaa rahva nõudlus on olemas. Oht jääb püsima. NATO peab aega raiskamata kindlustama kogu oma idatiiba Põhja-Jäämerest Musta mereni. Demokraatlik maailm peab Venemaad üha enam majanduslikult survestama.

Strateegiline kommunikatsioon on sama oluline, eriti tuumaohu minimeerimiseks. Venemaale tuleb teha puust ja punaseks, et tuumalöögile, sealhulgas Ukraina vastu, vastatakse kindlasti samaga. Kreml ei hakka kellelegi ise helistama ega dialoogi pidama enne, kui on selge, et lääs ei kõigu, paindu, kohku ega karda.