Kirjanik Olev Remsu meenutab lapsepõlve Supilinna sõprust ukrainlase Kostjaga, kust tema jaoks kõik algas: aated, tähendused, rahvaste pürgimused.
Minu maja kõrval Supilinnas, aadressiga Marja 8, elas endises voorimehehobuse tallis meie teada vene perekond. See ehitis on nüüd juba lammutatud, kuid meil oli siis üks suur hoov, majarahvas rääkis ikka, et nüüd ei tohi enam õues pesu kuivatada, venelased varastavad selle ära. Tuleb ju sõna “varastamagi” vene keelest. Tolle pere vanim poeg Kostja oskas mõne sõna eesti keelt ning nolgipõlves me suhtlesime. Mu ema keelas, et mis asja sul on ühe venelasega, annab sulle veel keretäie, aga kes siis ikka ema sõna kuulab?
