Rein Veidemann: genius loci – kohavaim

Maastik päikesega. 1913–1914; Õli, papp. 42,5 × 35,7 cm. Eesti Kunstimuuseum

Rein Veidemanni seekordne kultuurilooline kolumn räägib kohavaimust. Koht ei ole mitte ainult tähenduse kandja, vaid ka kiirgusvõimendi, mis lisab neile paikadele pühaliku või sümboolse mõõtme.

See võiks olla ilmne, et kui räägime inimkultuurist, siis alustame ikka mingist kohast, et seejärel paigutada see koht ajateljele. Sedagi kronoloogilis-lineaarses mõttes, sest näiteks mäluaeg kulgeb koos meiega, on midagi teistsugust kui füüsikaline aeg. Ent füüsikalise aja olemasolugi on problemaatiline, mida näeme kvantväljateoorias. “Väli” ise on ruumiline kategooria. Juba Einstein tõestas aja ja ruumi segunemise võimalikkust. “Aja” mõiste selget määratlemist pole siiani olemas, tunnistab meie tuntumaid teoreetilisi füüsikuid Piret Kuusk (Piret Kuusk. “Aegruum.” Tartu: Ilmamaa, 2019, lk 259).

Igal juhul eelneb koha resp. ruumi lugu ajaloole. Mäletan hästi, et kui 1980ndate aastate lõpus sai taas hakata rääkima vabamalt Eesti ajaloost, siis 1989. aastal – samal aastal kaotati ka tsensuur! – ilmus Loomingu Raamatukogus Mart Laari, Lauri Vahtre, Heiki Valgu raamat “Kodulugu”. See oli kodumaa ehk Eesti ruumi ajalugu isiku(te)keskses käsitluses. Ajaloo õpetamine kooliski algab koduloo lugemikest.

Niisiis, kultuurilises mõttes pole ükski koht neutraalne. Ilmekalt väljendab seda füüsikust kirjaniku ja filosoofi Madis Kõivu (1929–2014) pihtimuslik tõdemus essees “Genius loci: “Mul ei ole selle kohta muud ütelda, kui et mina ise olen pigem koha-lik kui aja-lik, ma usun, et kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad, ma usun kohtadesse kui v a i m  s  e t e s s e  i s e n d i t e s  s e (minu sõrendus – R. V.) ja kohavaimudesse kui ürgsetesse ja taandumatutesse, kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu. Pigem arvan ma, et ajavaim on lõppude lõpuks ikkagi viidav kohavaimule, purskub kusagilt kohasügavusest ja hajub siis aja jooksul üle kohtade laiali” (Madis Kõiv. “Luhta-minek.” Tartu: Ilmamaa, lk 344).

Võtkem kohavaimu tüüpilise näitena Pärnus Johann Voldemar Jannseni rajatud kodu. Õigustust selleks pakub Mati Undi 1984. aastal sellessamas kodus, toonases ja tänagi toimivas Koidula muuseumis lavastatud näidend “Vaimude tund Jannseni tänaval”, mida on peetud Undi tipplavastuseks ning mida etendati üksteist aastat täpselt 314 korda, sealhulgas ka Soomes ja Rootsis. Koguteoses “Eesti sõnateater 1965–1985” kirjutab teatriteadlane Luule Epner sellest näidendist nii:

“Ehkki käidi gastrollidel, oli tegemist kohaspetsiifilise lavastusega leitud ruumis. Jannsenite endise kodumaja, nüüdse muuseumi “kohavaim” oli atmosfääri põhikomponent ning mängis mõlemas olekus, nii muuseumi kui koduna kaasa lavastuse semantikas. Selles ruumis, millele Arvo Pärdi tume-pühalik muusika salapära lisas, kehastusid ja kohtusid Aino Kallas ja Lydia Koidula – loojad, keda hoiab elus eestlase kultuurimälu.” (“Eesti sõnateater 1965–1985”, I köide. Peatoimetaja, pilditoimetaja Piret Kruuspere. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, Eesti Teatriliit, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2015, lk 676).

Esimeseks lapsepõlvekoduks oli Lydiale siiski Vändra köstrimaja, sest Pärnusse Ülejõele kolides oli ta juba kooliealine tüdruk. Selle esimese lapsepõlvekodu mälestuse jäädvustas Lydia luuletuses “Kodu”, mida me tunneme küll rohkem selle esimese fraasi “Meil aia-äärne tänavas” järgi.

Ajaloolane Enn Tarvel (1939–2021) on leidnud, et Koidula kodu-luuletuse eeskujuks on olnud üks alamsaksa poeedi Klaus Grothi luuletus. Selles olevat samuti meenutus, kuidas laps rohu sees põlvili käis, Koidula luuletuses, “kus kasteheinas põlvili, me lapsed jooksime”. Juba ülal nimetatud Madis Kõiv on teinud Koidula luuletusest teadvuse vooluna mõjuva tekstisemiootilise analüüsi, mis lõpeb peaaegu et ilmutusliku tõdemusega, et Koidula “aia-äärne tänavas” on “eesti aiaäärne tänavas” (“Luhta-minek”, lk 258). Mis aga puudutab luuletuse algupärasusse, siis 19. sajandi keskpaigas oli isamaaliste luuletuste laenamine saksa keelest muganduste kaudu tavaline praktika. Ega me täpselt tea ju sedagi, kust Koidula luuletus on saanud oma viisi. Allikates öeldakse lihtsalt “rahvaviis”, aga kui hakkad laulma või kuuled seda laulmas, siis meenutab see pigem mõnda eleegilist koraali.

Kui kirjutasin “Jannseni rajatud kodu”, siis pean täpsustama, et see on ühtlasi 1850. aastal valminud Pärnu Ülejõe kool. Teame, et igale lapsele on kool tema teiseks koduks. See on koht, kus ta veedab esimese, väikese (vanasti neli-viis aastat), kuid väga mõjuka ja kaugeleulatuva osa oma elust. Ja kohe meenuvad meile sellega seoses eesti kuulsamad kooliromaanid, Oskar Lutsu “Kevade”, Anton H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” II osa ning Jaan Krossi “Wikmani poisid”. Nende põhjal näeme, kuidas kool toimib kogukonnana, olles ühiskonna miniatuurne koopia, selle teine algrakuke perekonna järel, koosnegu see pere kas või ainult emast ja lapsest.

Nii või teisiti avanevad meile seosed koha, kohtumise ja kohe (soome k. kohta) vahel. Sõna “koht” etümoloogia juhatab läänemeresoome vastava tüvisõna juurde. Koht on ruumi see osa, kus saadakse kokku, kus koonduvad mingid hetked ja sündmused, ning nii nagu inimesel, leiab olemasolu kinnitust (koha) nimes. Nimi muidugi võib ajapikku teiseneda. Näiteks on see olnud minu esimese kodukoha Räämaga, kus Rabasaarest sai Ravassaare ning seejärel Rääma. Aga terve muutuste rea on läbi teinud Pärnu linna nimigi, alates Peronast, mis tähistas praegust Vana-Pärnut, kust linn üldse alguse sai, omandades seejärel saksakeelse Pernau ning siis juba eestikeelse Pärnu nimekuju. “Eesti kohanimede raamat” registreerib Eesti topograafilises ruumis üle kuue tuhande kohanime.

Kohanimi on nagu inimese pärisnimi. See võib küll olla muutumises. Inimesedki vahetavad nimesid kas abielludes, või nagu Eestis, kus näiteks 1930ndate aastate teisel poolel rahvusliku kampaania korras vahetas terve põlvkond saksakeelsed perenimed uute, eestikeelsete perenimede vastu. Protsess meenutab mulle palimpsesti, käsikirja, millele kirjutatakse peale aina uusi kihte. Ent sellele vaatamata, nii inimese enda kui ka koha olemuslik, subjektsust määrav mõõde jääb. Koha topograafiliseks ja geograafiliseks mõõtmeks on selle koordinaadid, kohanimi on aga semiootiline ehk tähenduspõhine nähtus.

Kirjanduses, eriti memuaristikas, aga laiemalt kogu kirjanduskultuuris on käibel “kronotoobi” ehk “ajapaiga” mõiste, mida vene kirjandusfilosoof Mihhail Bahtin (1895–1975) määratles kui romaanis ilmnevat ajalis-ruumiliste suhete võrgustikku. Nii võib ühte kohta kujutada erinevatel aegadel, mille suurepäraseks näiteks on Mats Traadi romaan “Tants aurukatla ümber” (1971). Teisalt võib ühte hetkesse mahutada erinevaid kohti, nagu Madis Kõivu kuueosalises romaniseeritud mälu-uuringute sarjas “Studia memoriae” (1994–2010).

Koht ei ole mitte ainult tähenduse kandja, vaid ka kiirgusvõimendi, mis lisab kohtadele pühaliku või sümboolse mõõtme. Neid pühalikke, sümboolse või mütoloogilise mõõtmega kohti eesti kultuuris võib jäädagi üles lugema.

Esmalt pähe tulevate näidetena meenutan kas või Tammsaare Vargamäe tõusmist kogu maa-Eesti sümboliks või selle Lõuna-Eesti vastet, Traadi Palanumäed, või siis Lutsu Palamuse sümboolset kehastumist Paunvereks. Või “Kalevipoja” eepose juurde naastes, kõik Kalevipoja jalajäljed Vooremaal, magamisasemed, rändrahnud kui kiviheitmise jäljed ja Kääpa jõgi – kääbas üldnimena märkimas juba hauakääbast ehk siis saatuslikku ennet! –, kõik need kohad on ühtlasi sakraalsed mälupaigad, milles ilmneb inimeste või tervete kogukondade suhtumine, vaimne ja emotsionaalne seotus.

Näitena, kus kohanimi kiirgab teatud tähendust, mis on oluline ainult selle kohaga seotud inimesele, teistele inimestele avaneb aga seletuse või jutustuste kaudu, on mul tuua episood omaenda elust. Pärit Pärnust Räämalt, lõpetasin ma sealse, 1875. aastal asutatud kooli, millest minu lõpetamise aegu 1962 oli saanud Pärnu V kaheksaklassiline kool, tänapäeva mõistes põhikool. Kui koolil täitus 1975. aastal sajand asutamisest, pöördus minu kunagine eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lola Köösel (1929–1985) minu poole palvega kirjutada koolile hümni sõnad. Viisi sellele kirjutas sama kooli varasem vilistlane, helilooja Valter Ojakäär (1923–2016). Hümni refrääni sisse kirjutasingi möönduse koha tähenduse avaldumise suhtes. Mingi koht võib olla püha üksnes selle kohaga eksistentsiaalselt seotud inimesele või kogukonnale: “Siis ütle Rääma, siis ütle Rääma. / Võib teistele too koht küll võõraks jääda /. On sinu jaoks sel sõnal ikka võlu, / sest Räämalt sai kord alguse su elu.”

Niisiis, koht saab tähenduse läbi nimetamise, legendide, mälestuste ja jutustuse. Tallinna Ülikooli inimgeograafia professor Hannes Palang on ühe oma uurimusliku artikli (“Maastik ja pärand.” Akadeemia 6, 2008, lk 1171–1181) kokkuvõttena rõhutanudki, et kui kaob üht või teist kohta ümbritsev jutustus, siis piltlikult öeldes kaovad ka kohad ise. Nimetamine, jutustus toobki esile koha metafüüsilise poole – kohavaimu. Algselt mõisteti kohavaimu all teatud koha kaitsevaimu – jumalust või haldjat. See kõlab palvetes, näiteks Juhan Aaviku / Aleksander Raudsepa isamaalaulus “Hoia, Jumal, Eestit”, aga ka Eesti riigi hümniks saanud Johann Voldemar Jannseni / Frederik Paciuse “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” laulus, millele Jannsen kirjutas koos tütre Lydiaga sõnad. Sellegi viimane salm algab palvega: “Su üle, Jumal, valvaku, ta olgu sinu kaitseja.”

“Vaim” (kr k. psyche), teadvus ja eneseteadvus, mis omakorda on tihedalt seotud hingega – see sõna “vaim” on samuti, nagu “kohtki”, eesti keeles peaaegu oma sõna, pärinedes läänemeresoome ühisest algkeelest. On huvitav täheldada, et “vaimo” tähendab soome keeles abielunaist. Tõenäoliselt on see seotud just naise kui koduhoidja ja nõnda siis kohale tähenduse andjaga, kohavaimuga. Teisalt, vaimud võivad olla ka lahkunud inimeste varjud, nagu need Mati Undi “Vaimude tunnis Jannseni tänaval” rahva ette astuvad.

Kohast, paigast ja kohavaimust on eesti keeles ilmunud üksjagu uurimusi. Nii näiteks ilmus Eesti Kunstiakadeemia egiidi all ning kunsti- ja kultuuriuurija Virve Sarapiku toimetamisel uurimuslike väljaannete sari “Koht ja paik”. Minu kunagine kolleeg Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest, kirjandusteadlane Rein Undusk kaitses teadusmagistri kraadi uurimusega “Topos. Kohakujutelm müüdist mõisteni” (2001). Sündmuse ja koha seoseid on uurinud teisedki noorema põlve kirjandusteadlased Aare Pilv ja Kadri Tüür.

Paari mõtet neilt tahaksin tsiteerida, kinnitamaks kohavaimu kui inimese ja koha erilist seosilmingut. “Koht annab asjadele asu, ta on alati natuke suurem kui asjad ise /—/ iga inimene võib kohta välja venitada või kokku suruda vastavalt sellele, kui suures ulatuses ta parasjagu selle maailma nähtuste kokkukuuluvust mõista püüab.” See Rein Unduski lausutu (“Topos. Kohakujutelm müüdist mõisteni”, lk 17) kõlab kokku sellega, mis biosemiootika rajaja, eestimaalase päritoluga Jakob von Uexküll (1864–1944) on kirjutanud kõigi eluslooduse “omailmade” kohta: need on nagu ämblikuvõrgud, mida elav isend enda ümber punub (Jakob von Uexküll. “Omailmad.” Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 89). Olles nendes võrkudes me ühtaegu tajume ja mõjutame. Ehk teisisõnu:

kohavaim tekib tajumise ja mõjutamise, vastuvõtmise ja edasiandmise “koostöös”.

Kohtadest lähtudes ongi kohavaim nende kohtade omailmaks.

Väga selgelt kohtade vaimsele sisusele osutavad ka Aare Pilv ja Kadri Tüür, kui nad kirjutavad: “kohad / — / ei ole koordinaatide abil määratletavad punktid ruumis. Kohad luuakse ruumi kasutamise käigus, selle enese jaoks tähenduslikuks muutmise läbi” (Aare Pilv, Kadri Tüür. “Sündmus. Koht.” Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk 107). Otsekui selle mõtte kordusena võib aga lugeda ajaloolasest kirjaniku Tiit Aleksejevi esseed “Mälust ja kiirgusest” (Postimees, 21. august 2021), mille alapealkiri kõlab küsimuse näol, kas koht võib talletada ja salvestada möödunut. Vastus on muidugi jaatav tingimusel, nagu Aleksejev kirjutab, et see miski ärkab ja kiirgab seda paika kirjeldava, sellest paigas olevate asjade või sündmuste üle jutustamise läbi. Teatud asjades on kogu aeg “pühadus” kohal. Uexküll nimetab seda “maagiliseks omailmaks”.

Mida ma neist mõttekäikudest järeldan või kuidas ma seda arutlust kohavaimu üle kokku võtaksin?

Kõigepealt, kohavaimul on vertikaalne mõõde, mis avaneb sellest või teisest kohast jutustades ja seda nimetades ning nime sügavustes otsekui kaevu vaadates. Vertikaal on mälu. Ja seepärast, tõesti, kõik kohad eksisteerivad seni, üle aegade ilma meietagi nii kaua, kuni neist kohtadest on elus veel jutustusi. Kohavaimu horisontaalne mõõde ilmneb aga kontsentrites. Esmaseks kontsentriks on su oma sünnipaik, kodukoht, enamasti lapsepõlvekodu, selle lähiümbrus, inimesed ja juhtumised, mis panevad aluse identiteedile. Ja siis hakkab see laienema. Madis Kõivu öeldut järgides, tekib mitu kohavaimu, kitsamalt ja laiemalt, linn, maakond ja lõpuks kogu maa, Eesti. Aga viimastes kihtides ka Euroopa. Sellelgi on oma kohavaim, see, mis sealt kiirgub ja mis tähenduse meie ise Euroopale anname. Need kontsentrid on hästi tajutavad, kui tullakse reisilt ja ületatakse Eesti piir ning lõpuks jõutakse oma koju.

Aga me tajume neid kontsentreid, neid kohavaimu ringe üksnes siis, kui meil endil on nendega hingeline side. Ise rännates võõrastesse paikadesse peame sealsete kohavaimude tabamiseks oskama keelt, tundma tavasid, lävima paljude inimestega, mõistmaks, miks nemad oma kodunurka, oma ruumiosa just selliselt võtavad, nagu nad võtavad.

Niisiis võime rääkida ka kohavaimude kommunikatsioonist. Maailma mitmekesisus avaldubki selles kohavaimulises mustris. Aga see saab tekkida üksnes siis, kui tõepoolest eksisteerib armastus selle koha vastu, kuhu oled sündinud, st kui meist, ajalikkusega ühendatud inimestest on eristunud/saanud kohalik, kohaga seotud inimene. See eristumine/saamine annab kohavaimule koguduse mõõtme. Eesti rahvas on oma maaga seotud just kohavaimuliselt. Terve rahvas on selles mõttes nagu üks kogudus. Ja see Eesti püsib ruumi ja maana, püsib kohana nii kaua, kuni jagub seda kohavaimu, kuni jagub võimekust ja tahtmist anda talle tähendust. Kui räägitakse “eesti asjast” – ja sellest on palju räägitud erinevatel aegadel, siis mõeldaksegi selle all “eesti” nime kandvat kohavaimu.

Essee aluseks on “Ööülikooli” loeng Pärnus Koidula-Jannseni muuseumis 21. augustil 2021.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (37)