Sõitsin üks hommik augusti lõpus Karulast Tartu ja Rõngus selles kuulsas leiva- ja pagaripoes tegin peatuse. Kell oli vast ca 10 hommikul ning mööda poodi käis korviga ringi trullakas proua, kel oli peas suur kiiver.

Ladus korvi sepiku, stritsli, piima, koore jms ning samal ajal rõõmsalt toonil rääkis sõbrannaga läbi kiivri juttu. Jõudsin kassasse ja teenindas siis ainult üks kassa ning kiiver peas seal seisis proua minu selja taga. Mõtlesin, et ju on proua rolleriga ning rolleri külge ei taha oma kiivrit jätta ning kuna poes vaja riiulitelt ja letist kaupa korvi kahmata, siis näpus kiiver segaks, nii proua hoiabki seda peas. Täpselt nii see asi oligi, väljusime poest samal ajal ning mina istusin oma Renault Cliosse saiakesi ja kohvi mugistama ning proua suundus oma rolleri juurde.

Korraga toimus pööre. Proua pani söögikoti rolleri peale ning hakkas kõrvalasuvasse kohvikusse sammuma. Hetke pärast keeras ringi, võttis kiivri peast ning teatas naerdes sõbrannale: “Vetsu küll kiivriga ei lähe!”

Proua jättis poekoti ja kiivri rolleri peale ning suundus sõbrannaga kohvikusse. Ju siis poekott valvab kiivrit ning kiiver poekotti.

Igatahes tegi selle proua rõõmsameelne tohkeldamine minu hommiku rõõmsaks ning see, et vanem proua käib rolleriga poes, see on juba maru tegu.

Olime siis Tartus imikuga polikliinikus arsti juures ja kõik  arstid, õed, ämmaemandada, keda kohtasime nii Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitusosakonnas kui ka hiljem polikliinikus, olid professionaalsed ja sõbralikud inimesed.

“Kuidas Tiina oli?” küsis siis jutujätkuks arst ühe teise arsti kohta, kellega varemalt kohtusime.

“Tiina oli super!” vastasin koheselt.

Prouas lõi nagu midagi läbi, ta lausus automaatselt kogeledes: “Tiina ongi super!” ja siis ma sain aru, et kui vähe öeldakse Eestis tegusatele ja huvitavatele inimestele ootamatult head.

Eesti prouad ja ka teised head inimesed väärivad palju rohkem tähelepanu.

Mida rohkem mitteformaalset tunnustus inimesed saavad, seda õnnelikumad nad on ja teiste inimeste õnn võiks olla (maa)elu mõnus väike kohustus.

Sularaha ei kao Eestist niipea kuhugi ja saame sellega soetada erinevatelt prouadelt kõikvõimalikku erinevat kaupa ka edaspidi. Käsitööst hoidisteni, leivapätsidest köögiviljadeni. Samuti kaldun arvama, et Eesti prouad teavad, et tegelikult ei oma tähtsust, et kas pension algab 65. või 70. eluaastast. Tegus ja rõõmsameelne karakter tuleb olla alati, see toidab kordi rohkem.

Ma katsun edaspidi rõõmsameelsust rohkem tagasi peegeldada, sest karakterid ja inimlikkus on maa sool.