Laupäeva õhtul oli äikesetorm. Läks varem pimedaks, saabus meeletu tuul ja küngaste taga kõmmutasid välgunooled. Alla tunni oli meil karm tuul ning hommikul leidsin, et sikupoiste maja juures on üks keskmise suurusega vahtra üks haru murdunud. Mõtlesin, et saabki kitsedele värskeid oksi söömiseks ja tükeldasin pühapäeval selle vahtra ära. Öösel oli elekter ka paar tundi ära, aga õnneks tuli tagasi, nii ei juhtunud külmkappides oleva toorjuustu ja kitsepiimaga midagi.
Ma ei ole kunagi äikest ega tormi kartnud, sest loodus lihtsalt on selline. Kord aastas on suur torm, see on reegel ning viimasel ajal Lõuna-Eestis on see torm suvel. Eelmine aasta läks Karula maru meist napilt mööda ning sel aastal on peamine kahju siis üks vaher. Kuigi ma pole veel metsa jõudnud, seal võib olla ka puid langenud. Eelkõige tahan metsa minna vaatama uudishimust, mitte hirmust. Kui on puid langenud, eks siis teeb kütteks ära. Ma olen aru saanud, et pidev hirmu tundmine ja nonstop muretsemine on haigus, aga sellest tuleb maaelus priiks saada, sest muidu sa väsitad ennast ja eelkõige väsitad teisi.
Inimene ei tohiks oma hirmudega teisi koormata, aga seda juhtub pidevalt.
Hea on see, et uudishimu ei saa loomadel kunagi otsa. Elades koos kitsede, kanade ja koertega, on nad alati valmis oma uudishimuga pakkuma seltskonda. Nii, kui hoovi peal miskit teed, on kanad ja koerad asjapulkadena kohal. Nii, kui jääd lüpsile viisteist minutit hiljaks, annavad kitsed kõvahäälselt teada, et oot-oot mis toimub. Värskust ja teravust on loomades alati, seda märgata on inimesel kohustuslik. Olgu igas päevas mõni heatahtlik pahandus. Kitsedele korjatud õunad jäid korviga õuele paku peale ja kanad olid kohe platsis, et paremad palad välja sortida.
Varem ma tundsin pidevalt hirmu ka külaliste ees. Juba ette sai muretsetud, kui teadsin, et keegi tuleb mõni päev läbi. Nüüd suvekuudel on nii, et mitu korda nädalas on hetk, kui mõni auto sõidab meie juurde ning heatahtlikud inimesed tulevad tutvust sobitama ja kitsi vaatama. Kuna meie päevagraafik loomade ja lapse kõrvalt on suhteliselt paigas, siis on küll külaliste vastu uudishimu, aga oma tegevusi me katki ei jäta ja teinekord pole meil aega. Seega, hea mees, kes sa laupäeval läbi tulid ja hirmus suure ja hirmus maitsva vaarika-murakatordi tõid, suur aitäh.
Iga päev on uus. See on siiski talu elu üks põhilisi elujooni. Uudishimu paneb silmad särama. Kell on nüüd hommikul 6.37 ja mul on tõesti viimane aeg minna ja panna kanadele süüa ja alustada hommikuse lüpsiga. Ilus päike tõuseb.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
