Möödunud sügisel ilmunud ja ruttu eesti keelde tõlgitud põhjanaabrite kultusdisainerite Aino ja Alvar Aalto lapselaps räägib vanavanemate kirjavahetusel põhinevas raamatus, kui sageli jäeti Aino nimi paari ühistööst välja, ning näitab, kuidas Alvarist sai see “Aalto”, millesse koondusid hiljem Aino ja Alvari koos tehtud tööd.

Juristiharidusega Heikki Aalto-Alanen tunnistab raamatus ka ise, et tema pole õige inimene – ennekõike oma karjäärivalikute tõttu – hindama vanavanemate arhitektuuri ja disaini, kirjeldades seda sageli sõnaga “lummav”, mida erialakirjanduses pigem välditakse. Küll aga ei viska ta käest võimalust avada Aaltode ühise eluteekonna lugu, mille rääkimiseks tal on unikaalne positsioon ja materjal, mida aastakümneid ükski uurija pole saanud puutuda – Aaltode Helsingi maja pööningult pärast Alvari teise abikaasa surma avastatud kohvritäis Alvar Aalto joonistuste ja kirjadega ning aastakümneid tema ema (Aino ja Alvari tütre) öökapisahtlis olnud Aino reisipäevik, mida uurijad kadunuks pidasid. Piinasid teda ehk kahtlused, kas peaks midagi nii isiklikku kogu maailmale lugeda andma? (“Kogu maailmale” pole suur liialdus, raamat ilmub kohe ka nii jaapani kui inglise keeles ning arvestades Alvar Aalto tuntust USA-s ei jää selle lugejateks vaid britid.)

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)