Usaldus on sild, milleta on raske ette kujutada ühtegi tähenduslikku suhet inimese elus. See ületab kahe inimese vahel olevat tühimikku, mille põhjas on varmad varitsema personaalsed deemonid, kerkides aeg-ajalt inimese teadlikule meeleosale lähemale, et siis taas ohutusse sügavusse vajuda. Kõige ürgsem ja baasilisem deemon on Wilfred Bioni poolt kutsutud nimetuks õuduseks, füüsiliselt võiks selle vasteks olla täieliku hävimise hirm. Üksiolemise kui kriisi ekvivalendiks on tihti just kohtumine oma isiklike deemonitega, millega oleme siia maailma tulnud ja mis meid alateadvuses alati saadavad.
Inimene vajab teist inimest, et ellu jääda
Inimene vajab teist inimest, õigemini suhet temaga, et oma primaarsete hirmudega toime tulla. Austria-Ameerika päritolu psühhoanalüütik Rene Spitz (The First Year of Life. New York. 1965) ja paljud teised psühholoogid on põhjalikult uurinud ja tõestanud, et lähedase inimsuhteta ei jää inimlaps ellu. Ja isegi, kui teda piisava kehalise hoolitsuse ja vajaduste rahuldamise eelduse korral füüsiline hävimine ei ähvarda, siis psüühiline toimetulek ilma suhteta on tõsise küsimärgi all.