Olen viimasel ajal kohtunud paljude uute inimestega ning pannud tähele, et väga suur osa meist ei väärtusta end piisavalt. Väga huvitav on jälgida, kuidas inimesed alaväärtustavad enda vajalikkust ja võimekust ning samal ajal ülehindavad teisi enda ümber.
Meil pole iseenda võimete laest õrna aimugi, kuniks keegi tuleb ja tõestab, et oleme tegelikult kõik palju enamaks võimelised, kui eales uskusime. Ja see inspireerib! Meile kõigile on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, et piirid on vaid meie endi kahe kõrva vahel. Paraku kipume me sellest alles siis aru saama, kui oleme selg vastu seina ning peame oma mugavustsoonist välja tulema. Mul on soovitus – ära jää seda hetke ootama. Me kõik teame, et me oleme võimelised palju enamaks, kui täna endast välja paneme.
Kes on meie kõige suuremad kriitikud?
Õige, meie ise. Me oleme iseendi suhtes palju kriitilisemad kui keegi teine. See on tegelikult hämmastav, kuidas inimesed kipuvad iseendas nägema vaid nõrgemaid külgi. Toimub justkui pidev võiduajamine, milles võistleme selle ideaalse ettekujutusega iseendist. Ja mitte ainult – et endale ikka võimalikult palju „puid alla panna“, võrdleme end veel ka teiste inimestega, kes tunduvad palju ideaalsemad, andekamad ja targemad, kui me ise. Kas tuleb tuttav ette?