1914. aasta talvel külmetasid Euroopa kaevikutes 100 000 saksa ja briti sõdurit. Mingil hetkel ilmus valge lipp ja sõdivate poolte esindajad kohtusid nähtamatul rindejoonel. Otsustati mängida jalgpalli. Isegi kui saksa ja briti sõdurite jalgpallimäng rindel osutuks legendiks, kõneleb selle püsimise elujõud millestki, mida me tahaksime uskuda.
Tahtsin kirjutada midagi toredat pöidlaga seotud lihasest nimega flexor pollicis longus. Ägedast nimest hoolimata on pöialt peopesa suunas juhtiv lihas avalikkusele tundmatu. Veelgi ägedam on see, mida tänu unustatud kaaslasele teha suudame. Oleme ainsad pöidlaga nutitelefoni ekraanil sõnumeid kirjutavad loomad. Kusjuures niivõrd äge polegi kirjutamine, vaid telefon. Selle sünd on kaudselt seotud tolle pöidlapainutajaga. Teistel loomadel jäi antud lihas arendamata. Sestap pole neil nutitelefone!
Ent tuju jahtus, kuna elu tuletas meelde, et sama lihase jõul omatakse relvi ja hoitakse tapariista käepidemest. Jäägu rahuajal tekkinud ideed tähistama põgus kommentaar. Saame suruda pöidla vastu teisi sõrmi, moodustame peopesast ajutise anuma jne. Peale oksal rippumise poleks ilma pöidlata ülejäänud “viineritest” kuigi palju kasu. Üheskoos moodustatakse erakordne tööriist. Koordineeritud koostoimimises saab kasutada ning valmistada erinevaid tööriistu. Töine edu toitis paremini nii keha kui aju. Ühtlasi stimuleerides aju ja käe vahelise koostöö kiiremat arengut kuni intellektuaalse plahvatuseni. St tänapäevani, mil suudame peaga välja mõelda asju, mida käe ega kogu kehaga enam ära ei tee. Välja arvatud muusika ning kunst, masinate juhtimine, sõnumite kirjutamine jmt. Kõik on seotud lihasega flexor pollicis longus.
