Edasi podcast‘is “Tagasi” on seekord külas antropoloog, etnoloog ja filmitegija Terje Toomistu. Juttu tuleb Toomistu uuest dokfilmist “Põlvkond piiri taga”, milles kujutatakse Eestist väljarännanud noori. Samuti kõneldakse konfliktidest erinevate kogukondade vahel ning antropoloogina oskab Toomistu perspektiivi asetada ka Eesti ühiskonnas viimastel aastakümnetel toimunud muutused.
Terje Toomistul on doktorikraad etnoloogias ja magistrikraad kommunikatsiooniuuringute alal Tartu Ülikoolist. Aastal 2011 avaldas ta dokumentaalfilmi “Wariazone”, mis rääkis Indoneesia transnaistest, ning aastal 2017 ilmus järjekordne dokumentaal “Soviet Hippies”. Tema viimane dokumentaalfilm “Põlvkond piiri taga” kõneleb neist noortest, kes on erinevatel põhjustel Eestist ära läinud. Filmi keskmes on põlvkond, kes astus ellu pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning otsustas minna välismaale tööle, õppima või maailma avastama. Ent aastaid hiljem pole pöördumine tagasi Eestisse sageli sama lihtne.
Mõtteid vestlusest:
- Dokumentalistina on minu jaoks üks suur rahuldustpakkuv moment see, kui ma peale esitlusi näen, mis tundeid see film inimestes tekitab, kuidas see muudab nende maailmu. Dokumentalistika valdkond on alarahastatud ja tasu selle töö eest ei ole kindlasti rahaline, aga just see, et sa näed, kuidas film muudab, paneb inimesi mõtlema ja tundma tugevaid tundeid, on asi, mis annab tagasi.
- Peamine kriitika, mis ma selle filmi kohta olen saanud, on see, et film oli liiga lühike (30 min – toim). Aga selle konkreetse filmi pikkus oli tingitud ETV sarja “Eesti lood” formaadist, mis pidi jääma poole tunni sisse.
- Filmi esmane sihtrühm on Y-põlvkonna inimesed, ehk mu enda põlvkond, ja see film on ka paljuski mu enda kogemusest. Ma läksin 20-aastaselt Londonisse ja peale seda olen elanud kokku kuues riigis ning mul on samuti olnud dilemma, kas tulla tagasi Eestisse või mitte. Teine sihtrühm on selle põlvkonna vanemad, kes kogevad, et nende võsukesed on läinud maailma ja neil on tugevad hirmud seoses sellega, et mis siis saab, kui lapsed leiavad seal välismaal endale elukaaslase. Ühelt poolt on see ju tore, aga teiselt poolt tekitab väga palju dilemmasid või hirme vanematel, et kas nad siis tulevad ikka tagasi, ja kui seal välismaal sünnivad lapsed, siis kas nad hakkavad rääkima eesti keelt. Paljud vanavanemad ei pruugi rääkida inglise keelt ja see teeb neile väga haiget, kui nad ei saa oma lastelastega suhelda, sest on reaalne keelebarjäär.
- Üks filmi mõte oli ka leevendada neid ärevusi, mis on Eesti sees olnud pikalt seoses sellega, et minejad on mugavuspagulased ja tagasi on oodatud ainult talendid. Ja teiselt poolt leevendada neid ärevusi, mida paljud mujale kolinud eesti inimesed tunnevad seoses sellega, kas nad saavad tulla tagasi, kas neid oodatakse siin, ja seda nii oma välismaal omandatud kogemustega (sh tööalased, aga ka väärtushinnangulised) ning elukaaslastega, kes ei pruugi rääkida eesti keelt ega olla ka valgenahalised. Need ärevused on nii Eestis sees kui ka Eesti väliskogukondade juures. Loodan, et mingis mõttes see film läbi nende lugude pakub teatud leevendust.
- Mida ma selle filmiga püüdsin ka öelda, on see, et piir ei ole ainult geograafiline, vaid piir on ka väärtushinnanguline.
- Dokumentalistika roll ühiskonnas ei ole rääkida lihtsalt toredatest asjadest, vaid dokumentalistina sa pead osutama ühiskonnas mingitele valukohtadele. See on vastutus ja seepärast tulebki filme teha, et tekiksid diskursused ja vaatepunktid, mis aitaksid seda eluolu paremini mõtestada või mis tekitavad empaatiat ja stimuleerivad uusi mõtteid, mis/kuidas võiks olla. Ja teisalt, antropoloogina ma lähtun inimeste kogemusest ja vaatlen nende elu läbi rohujuuretasandi ning kui ma osutan millelegi või kritiseerin midagi, siis ma saan seda teha nii, et ma annan hääle neile, kes ei ole seni tähelepanu saanud. Seetõttu dokumentalistika teebki sageli filme inimestest, kes on marginaalias või kellest palju ei kuule.
- Väikse riigina on avatus meile väga oluline, see teeb Eestis tugevaks.
“Tagasi” on Edasi podcast, kus kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits kohtub Eesti kultuuris ja elus silmapaistvate isikutega ning puudutab vestluse käigus ka neid teemasid, millele mõtleme, aga millest võib-olla ei julge juttu teha.
