Eestist eemal viibivatest kaasmaalastest on lähiajal esilinastunud koguni kaks dokumentaalfilmi ja seepärast on käepärane neid kahte kõrvutades vaadelda. Mõlema filmi pressikuvand hoidub paralleelide loomisest ja intervjuudes ei maini režissöörid teineteise filmi, kuid fakt on, et mõlema filmi teema on väljaränne ning kaadris on inimesed meie kõrvalt.

Ilona Piirimägi võrdleb arvustuses Moonika Siimetsa filmi “Kaks tundi õnneni” (2022) ja Terje Toomistu filmi “Põlvkond piiri taga” (2022).

Moonika Siimetsa filmi “Kaks tundi õnneni” pealkiri viitab laevareisi pikkusele siin ja sealpool Talsinki sadamaid. Terje Toomistu “Põlvkond piiri taga” aga tutvustab meile 30ndates põlvkonna esindajaid, kes on kolinud välismaale ja vaatlevad nüüd režissööri kaasabil Eestis valitsevaid väärtussüsteeme ning väljendavad koduigatsust. Mõlema filmi läte on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut. Terje Toomistu film valmis järeldoktorantuuris saadud grandi rahastusel. Ja režissöör tänab teiste hulgas nii kultuuriteaduste instituuti kui ka mitmeid õppejõude. Moonika Siimets sai algse tõuke filmi väntamiseks sama instituudi folkloristi Pihla Siimult, kes on uurinud pendelrännet ja hargmaisust Eesti ning Soome vahel ja pöördus ühel hetkel Siimetsa poole sooviga teha sel teemal dokumentaalfilm.