Miks otsustab spordikauge inimene sõrme spordi(kuradile) ulatada ja lisaks kaasata protsessi ka treeneri? Miks otsustab mitte(profi)sportlase taustaga inimene saada treeneriks – mida see talle annab? Nende küsimuste üle arutlevad Karmen Reinpõld (40) treenerina ja Andres Kütt (46) harrastussportlasena, kes on omavahel koostööd tegemas kolmandat hooaega.

Andres Kütt on hariduselt statistik, hingelt insener ja elukutselt keeruliste süsteemide arhitekt ning elab Tallinnas koos abikaasa, kahe liiga kiiresti sirguva lapse ning ilmselt liiga suure hulga kitarridega. Andres alustas sportimist jooksmisega oktoobris 2018 ja 2019. aasta sügiseks oli ta jõudnud läbida esimese poolmaratoni, aga teha ka jalale liiga. Ujumine oli sisuliselt võõras ja ratta osas oli olemas mälestus maastikurattamaratonidest. 2019. aasta lõpust alustasid nad koostööd ja 2021. aasta suvel võistles Andres oma esimesel poolpikal Ironmani distantsil (1,9 km ujumist, 90 km ratast, 21,1 km jooksu), alistades seal 6 tunni piiri. “Millalgi pidi ju raskeks minema?” oli Andres peale võistlust isegi kergelt pettunud. “Kui treenitus on hea, siis läbimine ei lähe raskeks – aga siit saab kiiremaks minna küll,” olid treeneri sõnad.

Karmen Reinpõld

Karmen Reinpõld on ratturite ja triatleetide treener, tervisekäitumise ja heaolu õppekava doktorant Tallinna Ülikoolis. Ta teeb koostööd nii tipp- kui harrastussportlastega, püüdes juhtida treeningprotsessi, kombineerides teadust ja igapäevast treeningpraktikat – numbrid ja graafikud on sama olulised kui kuulamine, mida sportlane räägib ja tunneb. Ka ühiskonna kehakultuuri trendid kõnetavad – kuidas panustada, et pikendada tervelt elatud elu? Loe artikleid (15)